Nielander: Miks inimesed nii rumalad on? (Selle originaalpostituse viimane muutmine: 16-08-2013 11:38 Cassiopeia.)

28.01.2014 kommentaarid. Minu asi pole hakata targutama teemal, kes on see autor (Cassiopeia) ja mis ajendas teda sel teemal üldse sõna võtma. On autor ju kenasti viidanud ka algallikale ning enamaltjaolt pole need tema originaalideed. Võin vaid etteruttavalt öelda, et mind koletult häirivad kirjavead, kohati kohmakas sõnastus ning läbivalt lohakas vormistus. Efektne on ka efekti kirjutamine kahe «f»-ga ning tühikureeglite eiramine.

Ainus põhjus, miks ma üldse selle kirjatüki kommenteerida võtan, on tõdemus sellest, et väga suur osa inimestest näivad ka mulle üpris rumalad oma kombetalitlustes ja mõtlematus sebimises. Ma pole hetkel seda kirjutist veel lugenud, mistap kommentaarid tulevad nn onlainis (loen ja kohe vastan).

12 kognitiivset moonet(cognitive bias), mis takistavad meil olevat arukad

Kõigepealt ei saa ma aru, miks on kirjatüki autor tõlkinud «cognitive bias» kognitiivseks moondeks. Mina ise tõlkinuks selle tunnetuslikuks eelarvamuseks. Niisiis rääkigem «eelarvamustest, mis takistavad meid olemast arukad», kui veidigi Nielanderi sõnastust kasutada.

Lisan juulis 2015. Originaaltekstist kopitud halli teksti pealkirjad viitavad ka originaalallikatele (kui peal klõpsata). Mina oleksin autori asemel selle loo pealkirjastanud nii: «Tosin tunnetuslikku eksiarvamust, mis takistavad meid olemast arukad».

Väidetavalt on inimaju võimeline tegema 10^16 elementaararvutust sekundis, mis ületab mäekõrguselt ka kõige võimsamat arvutit. Ometigi on meie aju lootusetult piiratud ning lihtsaimgi taskuarvuti suudab lahedada matemaatilisi tehteid tuhandeid kordi kiiremini kui meie. Lisaks oleme me lootusetult kõiksugu tajumoonete küüsis, mis rikuvad meie mälu, sunnivaid meid tegema küsitletavaid otsuseid ning saabuma vääradele arusaamadele.

See 10¹⁶ arvutust on mingi uudne ja mitte just üldlevinud väide. See võib ju nii olla, samahästi aga ka ei pruugi seda mitte olla. Cassiopeia kui siin autorina käsitletud anonüümse kommenteerija edasine jutt toetubki sellele tõestamata väitele. Eks inimaju eelis mistahes kalkulaatori ees olegi see, millest kõneldakse: arvuti täidab etteantud algoritmi (mille enamasti ka inimene on valmis nuputanud), inimaju asi ongi tehte tulemuses kahelda. Näiteks piisab paljudes programmides vea tekkeks sellest, kui koma asemel sisestada punkt või semikoolon. Kui jääda arvuti tulemust uskuma, võime kriitiliselt mõtlemata saada kiiruse kuupjalgades või pindpinevusjõu hektopaskalites, kusjuures viimane ei pruugigi veel kõige kohutavam tulemus olla.

On tähtis vahe arutlusvigade(logical fallacies) ja tajumoonete(cognitive bias) vahel. Kui esimene neist on viga loogilises mõtlemises(n. kui vihma sajab, siis tänav on märg - seega kui tänav on märg, siis järelikult on sadanud) või argument rumalusest(kuna tulnukate olemasolust ei ole tõendeid, ei ole tulnukaid olemas), siis tajumoone kujutab endast viga, mis on põhjustatud vigasest mälust, eelarvamustest või näiteks grupisurvest. Tajumoonded on põhimõtteliselt psühholoogilised möödalasud, millest möödalaskjal endal mingit aimugi pole.

Vigadest kõnelvalt tekstilt (originaal on tumehalli tooniga) eeldanuksin mistahes vigade puudumist. Kuid ma püüan oma kommentaarides siiski kirjavigade koha pealt silma kinni pigistada ning püsida põhiliinil. Kas nüüd loogilistel eksiarvamustel (logical fallacies) ja tunnetuslikel eelarvamustel (cognitive bias) on erinevus, vahe või korrutis, peab veel vaagima. Autor püüab siin ilmselt väita, et need kaks mõistet erinevad. Eks see ole ka mõneti loogiline, kuna vastasel korral poleks pruukinudki neid erinevalt nimetada ei eesti ega inglise keeles.

Mõned sotsiaal-psühholoogid arvavad, et tajumoonded on evolutsioonilised kohastumused, mis lubavad meil teha välkkiireid otsuseid ohtlikes olukordades - lubades meie ajul "tähtsat" informatsiooni kiiremini töödelda. Paraku lubavad need meil ka teha kohutavaid vigu ning kõige parem viis neid vigu vältida oleks õppida kuidas ja miks meie aju nõnda töötab.

Kui see pole nüüd just minu loogiline eksiarvamus, on see mu tunnetuslik eelarvamus, et õppimine ei pruugi veel tingimata tähendada tõe selgumist. Kui me asume ise oma aju toimimist õppima, siis mis garanteerib, et me seda valesti ei tee? Tahes tahtmata peame appi võtma mingi tehnika, mis omakorda on Meie (inimeste) loodud ega saa taas veatule tendeerida. See on sarnane varustamata silmaga rakkude vaatlemisele: me võime näha hiidsuuri munarakke, üksikute tsitruseliste rakke, lihasrakukiude ja ehk veel mõningaid. Ebareaalne aga oleks vaadelda silmaga molekule või aatomeid. Silm ise on elund, mille pisem funktsioneeriv ühik on valgusttajuv rakk. See kõik häälestab mind järgneva jutu osas kahtlema, kuna kogu see aju töötamise õppimine on üks suur spekulatsioon. Kas see kõik ka nii on, ei tea.

Õppimine ka selle sõna üldisemas mõttes ei tähenda kaugeltki veel tõe selgumist. Õppides võib õpitavat valesti mõista ning asja valesti selgeks õppida. Ka võib küll asju õigesti mõista, kuid õpitav ise sisuliselt väär olla, toetuv valedele järeldustele või eeldustele. Näiteks Vikerraadio igahommikune ajupesu jumala asjus. Mõned jutlustajad ajavad puhast ila. Kuid kohati on arutlused ütlemata asjalikud, erinedes normaalsest loogikast vaid oma järeldustes. Kõik nood jutlustajad peavad aksiomaatiliseks eelduseks jumala olemasolu. Kokkuvõttes väidan ma, et õppimine või «aju toimimise tundmaõppimine» ei anna meile kuidagi vastust põhiküsimusele — miks inimesed nii rumalad on.

1. Kinnitusmoone(confirmation bias)

Ma ei teagi, kuidas seda kinnitamist siin kaval tõlkida oleks. Fakt on aga see, et «moone» meenutab mulle kui bioloogile hoopis üht arengujärku näiteks lülijalgsete või kahepaiksete elus. Selle kinnitamise-eelarvamuse võime siin tinglikult nimetada lihtsalt kinnitamiseks.

Meile meeldivad inimesed, kes mõtlevad nagu meie. Meie kipume omaks võtma informatsiooni mis kinnitab juba meie olemasolevaid uskumusi või hoiakuid ning me kipume unustama või vältima informatsiooni, mis nendele vastu räägib. Me hoiame eemale inimestest(raamatutest, veebilehtedest, faktidest) kelle arvamused sunnivad meid tundma ennnast ebamugavalt või kahtlema oma uskumustes ning me pooldame ja võtame omaks iga killukese, mis kinnitab meie eelnevaid arvamusi.

Mis on selles halba, kui meile meeldivad meiesarnased, meiega sarnaselt mõtlevad inimesed? Ainus häda, et sellises seltskonnas võib pikapeale igav hakata. Vastupidine olukord tähendaks pidevat nagelemist, vaidlemist ja tüli ning stressi. Inimelu on selleks liialt põgus, et oma eksistentsi nagelemisega risustada. Aga siin on siiski ka üks aga. Aga kui me räägiksime mitte inimesest, vaid teadlasest (kes, mõistagi, ka inimene on), oleks loogika veidi teine. Inimene kui ürgloom peab end suutma lahti lülitada inimesest kui sotsiaalsest olevusest, eriti veel teadlasest. Nii nagu valdav osa usklikkegi on ise need kõige «patusemad», on ka näiteks seaduseloojad ise ürginimesena samade seaduste vastu eksijad. Mitte küll alati, kõiges ja kõigiti, kuid üksikutel juhtudel. Nii on ka tõsisemadki teadlased aegajalt lihtsalt inimesed. Inimesena on talle minu meelest lubatud otsida vähem stressi tekitavat seltskonda. Teadlasena aga peab kindlasti ära kuulama ka teise poole, vastasleeri. Etteruttavalt peab mainima, et teadust ei saa usuga vastandada. Usk on siiski lollidele. Teadus tarkadele. Kui inimene eelistab olla loll, usklik, on tal selleks vaba voli. Kuni üksikisiku usk ei sega kaaskondlasti, uskugu ta mida iganes.

Autori teine lause on üldistav fakt, mida ma oma eelmises lõigus õigustasin. Autor pole eristanud inimese ürgolemuslikku õigust sotsialiseeruda omasugustega ning uskuda mida iganes inimese kohustusest olla sotsiaalselt vastutustundlik, teistest hooliv, uudishimulik ja avatud uuele. Uuele avatud inimene ei ole rantjee-tüüpi erak, vaid pigem teadlase tüüpi tegelane, kes kaalub alternatiive. Teadlase tüüp ei saa lubada endale «omas mahlas» praadimist. Seega peab järeldama, et autor kipub välismaisele psühholoogiale tuginedes materdama tavainimesi selle eest, et nad ei ole teadlase tüüpi.

Selle kinnitamise sele on loogiline ja arusaadav, pealegi veel ka paljuski positiivne. Üksnes teadlased ja masohhistid võiksid arvata teisiti. Teadlastest siis samuti vaid uurivad teadlased, kes teevad oma igapäevatööd teaduslikul meetodil. Teadusliku uurimismeetodi üheks põhiliseks omaduseks ongi eitus: kui uurijal ei õnnestu oma väiteid ümber lükata ning seda ei suuda ka oponendid, on tulemus järelikult õige. Ma ei nimeta teaduseks mistahes soft-science'it esindavaid filoloogilisi, filosoofilisi, teoloogilisi, geograafilisi, ajaloolisi, kunstilisi ega muid otseselt inimtegevust ennast uurivaid tegevusharusid. Võimalik, et nende tarvis oleks kohane mõne uudse nimetuse leidmine. Teaduslikud suunad on enamasti äratuntavad sellest, et siin on võimalik midagi tajuda, mõõta (kognitiivselt või empiiriliselt). Ent vaid masohhistidest mitteteadlased topiksid oma nina asjadesse, mis neile üldse ei meeldi. Intrigaanid, huligaanid, püromaanid?

Hoopis iseasi on seejuures lauseosa, mis pajatab uskumustest ja hoiakutest. Enne kui sedalaadi absrtaksetele terminitele oma väiteid ehitada, tuleks vähemasti antud konteksti piires täpsemalt määratleda, mida silmas peetakse. Kui hoiakud ja uskumused on á priori negatiivses võtmes, siis ilmselgelt autor nende kohta midagi head ei mõtle. Näiteks mina usun, et Päike on meile lähim kollane kääbustäht, mis läbimõõdult on meie planeedist 109 korda suurem. Kas see on uskumus või hoiak? Hoiak ehk ses mõttes, et mul pole vähimatki põhjust sellises faktis kahelda. Kuigi ma olen kindel, et pole ainuke inimeme siin planeedil, kes pole Päikese lähedalgi käinud. Päikese läbimõõt on ära mõõdetud kaudsete meetoditega. Mina usun teaduslikke fakte, isegi siis, kui neid ise kontrollida ei saa või ei suuda. Ka usun ma nn aatomiteooriat ja elementide olemasolu. Näidake mulle üksainus isik, kes oleks mõnd aatomit oma silmaga näinud! Aatomiteooria on suurepärane füüsikaline mudel, mis suurepäraselt töötab. Teades molekulide valemeid, võib neid arvutuslikult kombineerides saada uusi aineid. Kontrollida saab katsega. Asi töötab. Mina usun. Kui see ongi uskumus, siis on see ju igati asjalik uskumus.

Või räägime hoiakust. Minu hoiak on kindel — ma pea võimalikuks vaime, kummitusi, zombisid, vampiire, nn selgeltnägemist ega ennustamisi. Sellise hoiaku on tinginud isiklik elukogemus ning uskumustele baseeruv loogika. Küll aga ei välista ma vähimalgi määral võimalust, et UFO-d, telepaatia või teleportatsioon võivad fenomenidena olemas olla.

Kumbagi loendit (nii minu uskumusi kui ka hoiakuid puudutavat) võib pikendada. Hetkel pole see aga eesmärgiks.

Uurisin huvi pärast, kuidas selesõnar neid abstraktseid sõnu seletab. Kui nüüd eeldada, et inimesed kasutavad sõnade leksikasse võtmisel selesõnarit, mis kahtlemata nii pole, võiks siin nii mõndagi selguda. Uskumus on usul põhinev arvamus, pärimuslik tõekspidamine. Sõnal hoiak on mitmeid tähendusi, antud konteksti sobib sele — suhtumine, suhtumislaad. Kriitiline, võitlev, parteiline hoiak. Sõbralik, julgustav hoiak. Negatiivne, tendentslik, vaenulik, hukkamõistev hoiak kellegi või millegi suhtes. Nii võiksin ma väita, et minu hoiak on pigem sõbralik-kriitine või kriitilissõbralik. Aga uskumuste suhtes on mul negatiivne hoiak.

See moone on üks tähtsamaid ja võimsamaid üldse. Sellest "üle saada" on praktiliselt võimatu ja selle üritamine nõnda kurnav ja emotsionaalselt ebamugav, et vähesed üldse seda proovivadki. See on üks põhjusi, miks näiteks teadusartikli avaldamisele prestiizikas ajakirjas eelneb vahel lausa jaburalt pikk periood, mille vältel kümned oma ala spetsialistid üritavad leida sellest vigu(kuna autori aju on juba oma olemuselt võimetu seda ise tegema).

Jah, see teadusartiklite avaldamisele eelnev periood on omaette fenomen. Minu meelest ei puutu «oma ala spetsialistide» lugemisosavus või menetluse kestus siinjuures üldse asjasse. Nagu ma ka eespool mainisin, ongi selline mistahes fakti, teooria, nähtuse, protseduuri vms ümberlükkamine teadusliku lähenemise nurgakive. Kas selle põhjuseks on tingimata just eelarvamuslik kinnitamine, selles pole ma kindel. Kui teadlane teostab oma uuringu teaduslikul meetodil ning püüab ise mitmel erineval moel oma avastatut ümber lükata, lüheneks ehk ka artikli avaldamisele kuluv periood.

Pigem on hoopis probleem selles, et auline Nielander nimetab siin teadusartikliks mistahes vaimusündi. Kui tegemist pole pesuehtsa teadusega, siis on kindlasti kaunis keerukas ka väiteid ümber lükata. Või peab keegi tõepoolest teaduseks näiteks ligi saja-aastase sõjaveterani suulisi mälestusi? Ei, see ei ole teadus.

Selesõnaris on teadus kenasti defineeritud. See on tegevus, mille eesmärk on uute tõeste teadmiste saamine, süstematiseerimine ja rakendamine. Ajalugu ei anna just eriti uusi teadmisi, vaid püüab sorida vanas. Kõiksugused inimese tegevusi uurivad tegevused ei otsi ka uut, vaid süstematiseerivad vana. Võimalik, et psühholoogiat saab ses osas muude softidega võrreldes veidi enam teaduseks nimetada. Et aga inimkatsed ei ole arusaadavalt lubatud, on seegi nn teadus piiripealne.

2. Sisegrupimoone(ingroup bias)

Kirjeldust lugemata tekib bioloogiast aimu omavale inimesele ilmselge ettekujutus suurest konnatiigist, kus erinevad konnad on kogunenud rühmadesse. Mõne suurema rühma sees tekib omaette rühmitus (sisegrupp). Ja siis see pisem rühmitus satub kullese-staadiumis soodsasse paika ning moondub kui üks mees korraga. Mina kasutasin siin nüüd vist tõlkija meelest siis seda «kinnitusmoonet», tegelikult aga tegelesin looduses reaalselt aset leidvate protsesside üldistava kirjeldamisega.

Sarnane eelnevale, kus meie evolutsiooniline minevik sunnib meid alati armastama oma enda gruppi(hõimu) ja vihkama teist gruppi(naaberhõimu). Paradoksaalselt põhjustab seda arvatavasti kemikaal nimega oksütotsiin(oxytocin), mida nimetatakse muuhulgas ka "armastuse molekuliks". See paneb meid kiinduma oma lähedastesse ja sõpradesse ning samaaegselt vältima, põlgama, kahtlema ja kartma neid "teisi". Mõistetavalt tekitab see olukorra, kus nende "teiste" mõtteid ja ideid ei võeta kuulda, kuid samas "enda kamba" uskumused tunduvad nii õiged. Näiteid igapäevaelust pole vaja vast tuuagi...

Oleks tasunud siiski ka näiteid tuua, oleks asi selgem olnud. Kirjelduse põhjal tasunuks see nähtus küll tõlkida pigem «sarnaste tõmbumiseks». Evolutsioonilga on siin palju seost. Albiino ronk (ehk valge vares) pekstakse parvest peagi välja, tihti isegi surnuks. Kui silmas pidada, et inimene on üks loomariigi esindajaid, ei saa talle seda pahaks panna, kui ta loomadele sarnaselt käitub. Moone oleks pigem see, kui püsti tõstetakse moraalikoodeksid, eetikareeglid ja viisakusnormid, mille inimene on alles suhteliselt hiljuti välja nuputanud.

Aga olgu, püüame siis lahti mõtestada, mispoolest inimene oma loomulikkuses muutub artikli autori meelest lolliks. Millegipärast kaldun ma arvama, et just nimelt meie endi koostatud reeglistik ongi siin kriitka objektiks. Leppisime ju kokku, et ei ütle neegrile «neeger» — kes seda siiski teeb, on loll. Kui nii, siis jah.

Pean oma personaalset elukaart tagasivaatavalt uurides tõdema, et olen ka ise olnud sageli omasarnaste pooldamise või eelarvamuse küüsis. Näiteks lapsepõlvest pärinev venelaste põlgus taandus mul alles ülikoolis. Kusjuures ma olen kindel, et tegu oli kasvukeskkonna üldise hoiakuga, millele andis hoogu igapäevapraktika. Näiteks veel viie aasta eest kajastati igas kuritegusid lahkavas saates või uudisnupus peaasjalikult mitte-eestlastest kurjategijaid. Tänaseks on küll ka see vaekauss tublisti teises suunas kaldunud.

Tänaseks on üliaktuaalseks tõusnud pagulaste teema. Meie inimesed on lihtsalt mugavad. Ja küllap ka hirmul. Valdavalt ollakse alati igasuguse uue vastu. Ja seda isegi siis, kui uuendus tundub progressiivsele mõttele tuginev. Meie puhul läheb pigem läbi fakti ette seadmine. Asjad lihtsalt on nii ja valmis. Kui Tartu vanalinnas ringi liikuda, näeb täna seal igasugust rahvast. Eesti keelt kuuleb vaata et vähem kui jaapani, inglise, soome, saksa, hispaania jne keelt. Kui inimesed suhtlevad omavahel teisi segamata, ei sega nad ka mind. Küll aga ärritavad mind isikud, kes suhtlevad röökides. Ja sellised ei ole venelased ega soomlased. Sellised on pigem üksikud nokastanud itaallased ja eestlased. Vähesed neegrid või hindud, kes meilgi ringi liiguvad, ei häiri küll kuidagi.

Kogu lugupidamise juures, nagu öeldakse, ei suuda ma kuigi tõsiselt võtta mistahes süvausklikke inimesi, eriti terveid rahvaid, kelle kultuuri nende usk mõjutanud on. Kuni sellised minu elu ei sega, ei tee ma neist väljagi. Kuid kui mingi ususõna kohaselt peaksin ma hakkama vasaku käega tagamulku pühkima ega tohi sama käega süüa, kui ma peaksin hakkama oma silmi katma selleks, et nende väljapaistmine ei meeldiks mõnele väljamõeldud jumalale või kui peaksin igal täistunnil maoli viskuma, pöörama pea ida suunas ja hakkama seda vastu uksepakku taguma... siis ei pea ma selliseid kombeid mingilgi määral mõistlikeks ning protesteeriksin.

Täiesti omaette teema on see, kas mul on ka mingeid oma kogukonnast pärinevaid seletamatuid kombeid. Peaksin sügavalt mõtlema. Midagi kindlasti leiaksin. Küll aga olen ma end vabastanud tavapärastest ristirahva hullustest eesotsas jõulude ja jaanipäevaga. Ma ei pea oluliseks nn sünnipäeva, mõningatel puhkudel pean vaid statistilist kalkulatsiooni erinevate sündmuste möödumise tähtajast. Olen alles viimasel aastal selgeks õppinud oma vanuse (kuna seda enamasti igasugustes ankeetides küsitakse). Eks muidugi kõnele inimese eluiga aastates ka tema elukogemusest. Teatavast hetkest alates aga hakkab seegi isiku vastu töötama.

3. Mänguri eelarvamus(gambler's fallacy)

Selle lõigu (gambler's fallacy) võinuks jällegi tõlkida mänguri eksituseks, kuna eelarvamus on inglise keeles pigem bias.

Inimesed omastavad eelnevatele sündmustele üleliigset tähendust tuleviku sündmuste ennustamisel. Hea näide on kull-või-kiri mäng, kus näiteks saades 5 järjestikust kulli paneb inimesed arvama, et järgneval viske ajal võimalus kiri saada on kuidagi suurem kui varem, kuigi tegelikuses on iga viske tõenäosus igal juhul täpselt 50/50.

Võimalik, et inimesed seda teevad. Anatoomilis-füsioloogiliste näitajate kohaselt peaksin ka mina olema inimene, kuid mina isiklikult ei tegele kuigi innukalt tuleviku ennustamisega. Küll aga võib tegeleda tõenäosuse arvutamisega. Selles osas olen ma nõus: reeglina on iga südmuse toimumise tõenäousus 50%. Kui siis aga edasi vaagida plusse ja miinuseid, võib selle tõenäosuse protsendi kaunikesti täpseks arvutada. Iseasi, kas sellest erilist tolku on, kuna lõpptulemusena mängib ikkagi rolli puhas juhus. Ja juhuse osakaalu ei tasu alahinnata. Selles küsimuses olen ma vägagi eri meelt mistahes seotuse, väljateooriate ja liblikaefekti ning saatuse pooldajatega. Saatus on muidugi kehtiv termin ka minu leksikonis, kuid selles tähenduses, et saatus on CV-laadne elukirjeldus koos juhustest tulenevate pisinüanssidega. Kui juhus poleks inimeste elus nii igapäevane, oleks võimalik seda ning kogu ju suunata täpselt sinna, kuhu hing ihaldab.

«Hing» kui selline on nüüd minu kõnepruugis küll lihtsalt labane asendussõna, väljendades antud hetkel isiku seesmist soovi. Meie igapäevases kõnepruugis on müstiliselt palju abstraktse tähendusega sõnu, mida pole võimalik üheselt defineerida ega standardiseerida ning mida iga inimene tajub omamoodi. Selliste sõnade loend on väga pikk, kuid kindlasti kuuluvad siia ka teemakohased loll, hing, õnn ning armastus, ilus... sel teemal filosofeerimaks peaks aega võtma.

Näiteks sõnal hing on eesti keeles kuus põhjalikku seletust. Kõige jaburam on filosoofias, religioonis ja mütoloogias kasutatav, mille kohaselt on hing mittemateriaalne, surematu ja elustav alge, mis võib eksisteerida ka kehast sõltumatult. Enamasti peetakse hinge all silmas inimese sisemaailma, eelkõige tundmuste ja tahte ala, ka nende kujuteldavat asu- ja lähtekohta (sageli mitmesugustes piltlikes väljendites). See oli siis selgituseks mu väljendile kuhu hing ihaldab.

See on üks põhjusi, miks hasartmängurid kalduvad uskuma, et peale pikaajalist "halba õnne" peab kindlasti millalgi tulema "hea õnn".

Jah, olen ka mina kuulnud inimesi ütlemas, et pärast pidevat ebaedu peaks ükskord ka edu tulema. Tegelikult ei saa sellele väitele õieti vastugi vaielda. Mina pole sellelaadseid uuringuid teinud ega tea, mida teised inimesed usuvad. Mina ise lihtsalt tean, et alati võib minna veelgi hullemini. Aga kõik seesugused kalkulatsioonid on väga relatiivsed. Näiteks oli hiljaaegu telesaates «Allakäigutrepist üles» mingi proua, kes oli kolme lapsega kodutu. Veel mõne aja eest oli ta aga olnud edukas ärinaine ning nüüdseks sadede tuhandete eurodeni ulatuvates summades võlgades. Mina pole vist oma elu jooksulgi nii palju raha teeninud, ehkki ei pea ennast kõige vaesemaks.

Igatahes peab sellele kolmandale väitele kiidulaulu lauldes ja seda tõeliseks lihtinimese lolluseks nimetades silmas pidama ka asja teist poolt. See, kui inimene end ise lohutab ning stressist säästab, ei saa olla ju pahakspandav. Tõsiselt haiged hasartmängude mängijad ning sellele kogu oma varanduse kulutajad vajavad abi. Tegelikult peaks keegi abistama ka neid, kellel hasardist ja adrenaliinist vajaka jääb. Ma ei ole oma eesmärgiks võtnud endale arusaadavaks mõelda näiteks ennast erinevate spordivõistluste pealtvaatamisest ja kaasaelamisest tugutavate tegelaste hingeelu. Mulle tundub kõrvaltvaatajana tiba tobe näiteks olukord, kui terved ja elujõus mehed töötavadki jalgpalluritena. Ja siis sibavad ühe täispuhutud nahkkoti järel üle muruplatsi. Ja pealtvaatajate hordid kütavad end sedavõrd üles, et on hiljem valmis vastase pooldajal pea lõhki lööma...

4. Ostujärgne ratsionaliseerimine(Post-Purchase Rationalization)

Pean taas kordama, et ingliskeelsete loosungite üksühene tõlkimine ei kõla meie keeles kuigi ratsionaalselt. Võimalik, et ma võtan millalgi kogu selle loo uuesti ette ning panen tavakeelsesse versiooni. Kui see punkt nii oluline on, et ekstra välja tooma peab, võiks seda eesti keeles nimetada näiteks ostulohutuseks. Aga ma olen kindel, et seda postulaati annaks ka üldistada eneselohutuseks, mis oleks diametraalselt vastupidine kahetsemisele. Et kahetsemine on negatiivne emotsioon ning hea vaid kogemuste pagasi täiendamiseks, ei pea ma sellist «sündroomi» isegi mitte negatiivseks. Kuigi vastu vaielda sellele ei saa.

Samuti nimega Ostja Stockholm'i sündroom, kus näiteks ostes midagi kallist, vigast ja/või tarbetut suudame me hiljem ennast veenda, et lõppude lõpuks oli see suurepärane idee ning ma tõesti vajan seda asja. Põhimõtteliselt on see aju viis vältida ebamugavustunnet, mis tekib kui me teeme midagi sellist, mis ei nõustu meie algsete uskumustega.

Eneseveenmise võimet pole siiski kõikidel. Olen oma suhteliselt laia, kuigi pealiskaudse tutvuskonna hulgast suuteline leidma väga suure hulga näiteid, kus mingi eseme ostnud isik lausa á priori suhtub sellesse kui praaki. Sellised siiski enamasti kahetsevad oma ostu ning sisustavad oma aega kolmekordselt: kõigepealt ostmisele, siis kahetsemisele ja kirumisele ning lõpuks eseme kauplusse tagastamisele või väljavahetamisele.

Tahan siinkohal öelda, et kuigi see nn sündroom on paljudel olemas, kõneleb see pigem targast inimisest ega vasta postituse üldteemale (Miks inimesed nii rumalad on?).

5. Tähelepandamatud tõenäosused(Neglecting Probability)

Heldus, milline rough-tõlge! Sõna neglecting tähendab pigem hooletust, mitte aga tähelepandamatust. Paistab, et mus tõesti tõuseb vastupandamatu vajadus selle teksti kallal töötamiseks.

Me tunneme ennast kõvasti turvalisemana autos kui lennukis. Lennuk ikkagi lendab kõrgel taevas suurtel kiirustel ja avarii lõppeb peaaegu alati kõigi surmaga. Ometigi on võimalus lennuõnnetuses surra 1:5000(mõnede allikate kohaset lausa 1:20000), samas kui tõenäosus autoõnnetuses surra on kõigest 1:84. Samadel põhjustel kardame me surra terrorirünnakus, aga mitte nii väga trepil kukkudes või toidumürgitust saades.

Toidumürgistusse on tänapäeval keeruline surra, kuna vaid räpaselt ja kontrollimata kaupadega turlult võib mingi tõve saada. Need isikud, kellel on võimalus toidumürgistusse surra, ei sõida aga autoga ning ammugi ei lenda aga iial lennukiga. Ma ei saa küll aru, kuidas on see kõik seotud hooletusega (veelgi vähem tähelepandamatusega), aga küllap on kõrguse- ja kiirusekartus siiski inimese loomuomane tunnus. Selle eest inimesi lolliks tembeldada on samatark kui nimetada neid lolliks sel puhul, et neil on suhteliselt abikõlbmatud kõrvalestad. Kuulmise seisukohast lähtudes pole neil küll olulist tähtsust.

Võimetus haarata erinevate olukordade tõenäosusi sunnib meid ülehindama suhteliselt ohutute olukordade ohtlikust ning alahindama ohtlike olukordi.

Kõigepealt proovin eesti keelde panna lause: Võimetus haarata erinevate olukordade tõenäosusi sunnib meid üle hindama suhteliselt ohutute olukordade ohtlikkust ning alahindama ohtlikke olukordi. Oskamatus hinnata erinevate olukordade toimumise tõenäosust paneb meid olukordade ohtlikkust valesti hindama. Minu meelest selle lause esimene pool on tõene, ent teine pool ei sõltu esimesest. Kui tuua pisut maisemad näited, oskab inimene (siin siis lolliks tituleeritu) kenasti olukordi hinnata. Näiteks ei topi inimene naljalt suhu vastikult haisvaid toidupalu ega roni üles mööda ilmselt määndunud redelit.

6. Moone selektiivsel vaatlusel(Observational Selection Bias)

Pigem siis valikulise märkamise vead või valikvaatluslikud eelarvamused, kui tahta kuidagi «teaduslikult» väljenduda.

Effekt mis tekib kui me märkame asju, mida me enne ei märganud ja seega ekslikult arvame, et selle mingi asja esinemissagedus on tõusnud. Hea näide on äkiline võime märgata kõikjal sama marki autosid, mille me just ostsime või näiteks raseda naise võime märgata tänavapildis teisi rasedaid naisi või siis laulusid, mida me just esmakordselt kodus kuulasime või numbreid mis meile midagi tähendavad, jne. Näiteid on palju...

Efekt tähendab toimet või mõju ning eesti keeles on see positiivse tähendusega sõna. Kui me räägime millegi halvenemiseks, lisame reeglina ette sõna «negatiivne». Seega püüab siin artikli autor tõlkija vahendusel (või vastupidi) väita, et tegu on negatiivse efektiga.

Eks seda ikka juhtub, et inimesed aeg-ajalt «avastavad» enda jaoks midagi uut. Näiteks avastasin mina ükspäev (õige: ühel päeval) ukselingi ning lüliti. Mõlemad väga elementaarsed esemed. Eriti vahvaks muutub see elementaarsus pisut relatiivsemates tingimustes. Uurime, milliseid lüliteid või uste kinnitusvahendeid kasutatakse näiteks Ameerika Ühendriikides, Austraalias või isegi Poolas. Minu toonane avastus aga ei suurendanud sugugi ei ukselinkide ega lülitite hulka. Nende esinemissagedus ei tõusnud.

Olgu. Ma ei tea, millise lolluse kriteeriumi alla see kuulub, aga ilmast ilma kipun ma siinkohal ennast esiplaanile seadma, justkui püüdes kinnitada, et mina küll see loll pole.

Kuidas iganes seda 6. kriteeriumi me ka ei nimetaks, võib möönda, et nii kipub see olema. Inimesed tõesti näevad mõnikord mõningaid asju rõhutatult ning selle fenomeni esinemissagedus näiliselt tõuseb. Kuid ma küsiksin vastu: mis siis sellest? Miks või, õigemini kuidas see nüansi märkamine inimesi lollimaks teeb?

7. Status-quo moone(Status-Quo Bias)

Pigem küll võiks selle tõlkida kas stabiilsuskompleksiks või vähemalt alahoiu-eelarvamuseks, kindlasti aga mitte moondeks.

Kui miski töötab, siis ei ole mõtet seda parandada(kuigi äkki me suudaksime seda paremini töötama saada). Me käime samades restoranides, samadel töödel, ostame sarnaseid riideid ja toetame aastaid samu erakonde. Mõistetavalt ei tee selline kalduvus jääda samade liistude juurde head majadusele ja/või poliitilisele arengule.

Kui siin nüüd uuesti ennast upitada, siis mulle isiklikult meeldib just vastupidiselt alati proovida uudseid ja varem proovimata asju. Ja see puudutab toitlustuskohti, töökohti ja võimaluse korral ka riietust. Aga kui nüüd võtta luubi alla need, kes seda ei tee, siis küsime — miks? Aga miks peakski? Kui ühe kindla restorani toit maitseb, sa oled selle püsiklient ning tead-tunned teenindajaid nägupidi, nemad ei pea sulle menüüdki pakkuma, kuna teavad juba ette, mida pakkuda... miks siis peakski seda kohta vahetama? Poliitilisele arengule ega majandusele ei avalda seesugune stabiilsus vähimatki mõju. Restoranil on pigem hea meel püsikliendi üle.

Kui inimene teeb üht ja sama tööd aastast aastasse, on ta kindlasti selles juba kaunis osav. Ma ei leia, et nn Murphy seaduse kohane käitumine, mille järgi inimest edutatakse seni, kuni ta on saavutanud oma ebakompetentsuse taseme, siin õigustatud oleks. Hea oma ala meister tuleb ka majandusele hoopis kasuks. Veidi humoorikas ning meelevaldne vastupidine näide tulebki poliitikast. Mina pole küll päris kindel, et valitsuse tasemel tegutsevad poliitikud on mistahes valdkonnas sedavõrd pädevad, et vastu võtta suvaline ministriportfell. Paraku juhtub seda meil tihti, ilma et sellest oleks poliitilist tulu tõusnud.

Kokkuvõtlikult ei saa ma kuidagi pidada stabiilsust kriteeriumiks, mis inimese lollust kirjeldaks. Tean näiteks samas mitmeid inimesi, kes leiavad, et meie valitsus ja peaminister on liiga kauaks paika jäänud ning need tuleks tingimata ennetähtaegselt välja vahetada. Mina olen kindlalt seisukohal, et pigem kehtigu stabiilsus kui et valitsegu paaniline heitlus ning pidev katsetamine. Selle kriteeriumi põhjal peaks elu edenema vaid siis, kui näiteks valitsus igal kuul vahetuks. Kas sellest mitte hoopis kaos ja anarhia ei tekiks?

Et selle kriteeriumi abikõlbmatust lõpuni mõista, peaksin veidi pikemalt arutlema, erinevatele näidetele tuginedes. Aga seda kunagi hiljem.

8. Negatiivne jääb meelde(Negativity Bias)

Negatiivsuse või negativismi eelarvamus, kui täpsemalt tõlkida. Samas meeldiv, et seekord pole tõlkija teostanud otsetõlget.

Kalduvus meeles pidada ja ülehinnata halbu uudiseid. Evolutsiooniliselt kasulik kohastumus ellujäämisel("mõõkhambulised tiigrid tapavad meie kaaslasi" vs "need marjad on hästi head ja neid on palju"). Steven Pinker( The Better Angels of Our Nature: Why Violence Has Declined) kirjutas terve raamatu sadadest asjadest, mis aasta-aastalt paremaks lähevad(haridus on kättesaadavam, kuritegevus langeb, sõdasid on vähem, inimesed elavad kauem), aga ometigi paljud vaidleksid, et kõik läheb muudkui allamäge.

Tõlkija möönab ka ise, et see on evolutsiooniliselt kasulik kohastumus. Kas kasulik kohastumus saab olla lolluse kriteerium? Kahtlane.

Mina isiklikult olen küll püüdnud näha ja meeles pidada ka häid «asju». Näiteks pole mu meelest midagi tobedamat kui passiivselt «nõuda» Ansipi tagasiastumist lihtsalt selle tõttu, et ta on niigi kõige staažikam Euroopa peaminister. Nüüdseks (kirjutan seda mõtisklust 2014. aasta jaanuari 4...5. nädalal) on ta vist olnud valitsuse eesotsas isegi kauem kui mitu ropsu sama ametit pidanud kolleegid. Minu meelest on see aga tõesti tunnustusväärne, et just Ansipi ajal saime me Euroopa Liidu liikmesmaaks, NATO liikmeks ning võtsime kasutusele euro. Kui me juba kord kirume peamistrit iga paha asja eest kuni ootamatu talve saabumiseni välja, siis poleks üldse mitte ülekohtune teda kiita ka saavutuste eest, millega tal otsest pistmist pole. Näiteks uued ühistranspordivahendid, mugavad bussid ja rongid, riigi internetiseerumine, vist vähemalt 12 eestikeelset telekanalit, uhke kaherealine maantee pealinnast Tartu suunal kuni Koseni ja nii edasi.

9. Massiga kaasa(Bandwagon Effect)

Vahva tõlge. Muidu peaks selline väljend viitama hullusele, hullus-efektile. Sisuliselt on selle teema puhul kasutusel sõna massipsühhoos.

Märkame me seda või mitte, aga meile meeldib minna kaasa massidega. Alates poolehoiuga enamuse poolt eelistatud jalgpallimeeskonnast, lõpetades mõne üldlevinult populaarse raamatu ülehindamisega. Mõistuspärasusega pole siin tihti midagi pistmist, kuna enamus võib tekkida mingi täiesti triviaalse kokkulangevuse mõjul. Äärmuslikel juhtudel võib see moone panna meid kahtlema esmapilgul lausa silmnähtavalt õigetes hoiakutes, lihtsalt kuna grupiarvamusega kaasa minemine on nii ahvatlev(vt. The Asch Conformity Experiments).

Tore «moone» küll. Ma ei saa vastu vaielda — tõepoolest on paljudele kombeks lambakarjana kaasa määgida, teinekord isegi märkamata, mis sõnumiga juhtoinas esineb.

Kui lugeja nüüdseks sõnavõtnu stiilist aru on saanud, siis polnud talle ka üllatus, et kommenteerija peal tõepoolest see massipsühhoos ei toimi. Küllap see võimaldab ka mul nii arrogantsel toonil nendel teemadel sõna võtta. Spordist ei huvitu ma üldse. Kui meediakanalitest tuleb mingi sellelaadne ülekanne, siis ma vahetan kanalit. Ka ei loe ma peaaegu et põhimõtteliselt nn ülipopulaarseid raamatuid. Mitte et raamatute lugemisele üldse eriliselt aega jääks.

Teravapoolne sõnavõtt usuhullude aadressil on mulle mokkamööda (see on käesolevas kirjutises kirjas lolluse 6. kriteeriumina). Mina ei tea, mis on näiteks spordivõistluste fenomen. See on sisuliselt kahjulik harjumus nii sportlastele endile kui ka nn spordisõpradele. Kui meil piiratakse avalikku suitsetamist, õigustatult, siis peaks pidurdama ka spordihullust. Loomulikult ei vea mind mitte mingi väega ühelegi spordivõistlusele, kuid kui ma süütu möödujana peaksin märatsevate fännide küüsi sattuma, ei meeldiks see mulle mitte üks raas.

Eks religioon ole üdini tobe. Olen mõnikord sattunud hommikuti kuulama raadiost pastorite, praostide ja preestrite (ega ma neil terminitel küll vahet ei tee) ning «õpetajate» jutlusi ega suuda kuidagi uskuda, et on olemas sadu selliseid, kes seda jama tolereerivad. Aga nagu ikka: kui see mind otseselt ei ahista, saan ma ju alati programmi vahetada.

10. Projektsiooni moone(Projection bias)

Ehk kavandamise eelarvamus? Sisu põhjal võiks seda aga nimetada pigem oma ego või mõtte projitseerimiseks. Võimalik, et millalgi teen sellele kirjutisele teise ringi ning lisan veelgi näiteid ja uusi mõtteid.

Olles 24/7 kinni oma peas on raske vaadelda ümbritsevat erapooletult. See paneb meid tihtipeale uskuma, et teised inimesed mõtlevad nagu meie ja nõustuvad meiega, kuigi selleks arvamuseks ei ole mingit nähtavat põhjust. Me ülehindame oma normaalsust ja eeldame ekslikult, et teistel on samad andmeid mis meil. Selline kaduvus võib näiteks mõne usuhullu viia veendumusele, et ühiskonnas on kõvasti rohkem inimesi kes tema mõtete ja tegudega nõustuvad, kui tegelikult.

Taas ei saa vastu vaielda. Minu kogemused näitavad, et enamasti «lendavad teised peale» just nimelt oma isiklike veendumustega ning muutuvad padupahaseks, kui me neid veendumusi ei jaga.

Aga mina olen viimasel ajal sellega arvestama hakanud. Tõsi, sellele järeldusele tulekuks kulus üle 20 aasta kooliõpinguid ning teist samapalju elukooli. Enda näol tunnetan veel praegugi seda, et kaunis raske on oma seisukohti endale hoida. Vastasel korral poleks ma ka sellele kirjutisele nii innukalt vastu heietama asunud. Aga etteruttavalt pean siiski nentima, et mind ei ärritanud selle kirjutise juures mitte niivõrd haavumine pealkirjast, justkui keegi peab mindki lolliks (ja mina seda kohe kindlasti pole!), vaid pigem protest mistahes meelevaldsete sildistamiste ja klassifitseerimiste vastu.

Näiteks on ka minul tulnud suhelda väga paljude erinevate isikutega, kellest julgesti poolte kohta võiksin öelda, et nad on pooletoobised. Paljuski just tänu siinsele kriteeriumide loendile. Ma püüan seda juttu siin kirja pannes iseendas selgusele jõuda ning end suhtestada olemasolevasse süsteemi. Küllap ma leian ka enda juures täiel määral töötavaid kriteeriume. Ja kui ma seetõttu loll olen, siis ma olen. Mis siis sellest?

11. Praeguse hetke moone(The Current Moment Bias)

Ikka see moone. Selle lõigu võinuks pealkirjastada: elamine hetkele.

Inimestel on väga raske kujutada ennast ette tulevikus ja käituda vastavalt. Me pigem naudime head hetke praegu ja lükkame häda ja viletsuse tulevikku. Meie evolutsioonilises minevikus oli see hea kohastumus, kuna iga järgnev päev võis olla päev millal sa sured ja pikajalised investeeringud tasusid harva ära.

Taas nullib kommentaar kriteeriumi sisu. Kui me tahame väita, et inimesed, kes elavad rõõmsalt praeguses hetkes ega mõtle tulevikule, ei tasuks seejuures kiira evolutsioonilist kohastumust.

Ma ei saa küll end süüdistada selles, et ma ei mõtleks tulevikule, kasvõi võimalikule pensionipõlvele. Tõsi, testament on mul seni siiski veel kirjutamata ning kui mind täna-homme peaks tabama keravälk, metoriit, jääpurikas või liiklusvahend, mina aga seepeale oma elususe kaotaksin, poleks minu seni kogutud varast kellelegi suurt tolku. Aga ja, ma siiski veel veidi ootan selle testamendiga ning püüan vähemasti oma pangakontod deebeti poolele pöörata, enne kui midagi pärandama hakkan. Tegelikult ei saa ju välistada, et ma elan koguni ise pensionieani. Aga kas see inimene on ikka üdini loll, kes suudab end igapäevasest muretsemisest hoida ning elab ühe päeva korraga? Sel teemal tasub veel vaagida.

12. Ankru effekt(Anchoring Effect)

Eestikeelse väljendina pidanuks see olema ankruefekt. Sisu poolest kriminaalselt küsitav.

...ehk suhtelisuse lõks. Me võrdleme millegi väärtust ainult asjadega, mis on meile lähedal ja kättesaadaval. Heaks näiteks on hinnad kallis restoranis, kus me hindame toidu soodsust teiste menüüs olevate roogade suhtes, mitte hinna enese järgi. See on üks põhjusi miks kallid restoranid pakuvad alati midagi hästi kallist teiste mõõdukalt kallite roogade kõrvale, lootuses et see paneb inimesed tellima midagi vahepealselt kallist...

See on nüüd siis mitte bias, vaid effect ehk mitte eelarvamus ega kriteerium, vaid üksik negatiivne efekt? See on nüüd küll selline punkt, mille peale ma ei oska midagi üldistavat kosta.

Mina isiklikult kas ei lähegi sedavõrd kallisse restorani või siis tellin just nimelt kõige kallima roa. Kuidas ma muidu teadagi saaksin, kas hind ka kvaliteedis kajastub? Üks minu elu seni suurim pettumus on olnud krokodillipraad ühes Pärnu tagasihoidlikus «restoranis». Tolle roa peale oli mul edasiseks eluks kaks teed: kas mitte iial enam krokodilli süüa või süüa just võimalikult paljudes erinevates kohtades krokodilli, veendumaks, et hästi valmistatuna on see maitsev. Otsustasin viimase kasuks ning teoni pole jõudnud hetkel üksnes rahapuudusel.

Järgnev tekst tundub olevat justkui pisut teisest stiilist, kuid et see oli sama autori lisasele põhitekstile, uurigem ka järgnevat lähemalt.

7 põhjust miks sa ei ole nii tark kui sa arvad

Kui eespool said kriteeriumid paika, kokku 11+1, siis nüüd tuuakse meieni kellegi David McRanney hinnang inimkonnale. Sedalaadi kirjutiste puhul tekib minulgi õigustatud küsimus, sarnaselt Nielanderiga väitlejatele viidatud foorumis, et kas seesuguste postulaatide esitaja seab end väljaspoole süsteemi või mahub ka ise kuidagi sellesse ära?

Sünnist saadik vaevavad sind pettekujutelmad ja tajumoonded, sa kaldud tegema arutlusvigu ning sa mõtled enese jaoks välja lugusid ja põhjendusi, mis aitaksid sind selles keerulises ja segases elus inimesena tunda. Kõigele lisaks on sinu aju varustatud võimsa enesekindlusmooduliga, mis töötab päevad ja ööd eesmärgiga hoida sind neid vajakajäämisi märkamast.

See kõlab, vähemasti seesuguses otsetõlkelises sõnastuses, otsekui järjekordne Murphy seadus. Aga nimetagem seda siis McRanney esimeseks seaduseks. Proovigem see argikeelde panna. Sest kui meie eesmärk on lambale selgeks teha, et ta on loll, peame ikkagi lamba keeles määgima, et mitte minna vastuollu eespool toodud «moondega» number üks.

McRanney esimene seadus: Inimene on sünnist saati eelarvamuste ja pettekujutelmade küüsis. End hästi tundmaks teeb inimene pidavalt oma esmapilgul loogilistes arutlustes vigu, mõeldes välja enda kohta käivaid meelepäraseid lugusid ja oma tegudele põhjendusi. Aju on aga ehitatud selliselt, et see ei märkaks vajakajäämisi neis loogilistes arutlustes.

Esiteks ei taha ma nõustuda, et inimene suisa sündides filosofeerima ja ennast petma hakkab. Eesti keeles on lause väljend — lapsesuu ei valeta. Laps, keda ei kollita kohustused ega kammitse seadused ning kelle eest mõtlevad tema täiskasvanud kodakondsed, peaks olema sellest seadusest vabastatud.

Teiseks teeb inimene loomulikult arutlusvigu ning mõnikord lausa petab end nimelt, et ennast paremini tunda. Kuid minu meelest peaks selle pigem kirjutama tema kavala enese alalhoiuinstikti arvele, vähemasti psüühilises plaanis, selmet panna lolluste kontole.

Kolmandaks ei saa me siiski kuidagi kindlad olla selles, et meie ajju on ehitatud «võimas enesekindlusmoodul», mitte et enesekindlus kui selline iseenesest mu meelest halb omadus oleks. Osa inimesi on ensekindlamad kui teised. Ja seda, nagu ka enamikku muudest inimloomuse osi, harjumusi, orientatsioone jms ei saa lahendada mustvalgelt. Inimesel kas on jalg või pole seda, naine kas on rase või ta pole seda. Aga me ei saa väita, et inimene kas on enesekindel või pole. See on skalaarne tunnus. Nii nagu on skalaarsed sättumused, orientatsioonid ja isegi suhtumine religiooni. Ajakirjanik ei pruugiks kogu maailma nähtusi ühesuguse malliga mõõta. Näiteks pole voltmeetrist vähimatki abi kopsiku ruumala mõõtmisel.

Me kõik oleme muidugi võimelised loogikaks ja mõistuspärasuseks, aga kui me mingil põhjusel seda ei ole, kaldume me oma eksimiste osas jääma õndsasse teadmatusse.

Vot ei teagi nüüd, kas see on McRanney teine seadus, aksioom või postulaat. Kõlab küll täpselt samatargalt, et kui purk on pooltäis, siis võib see samahästi ka olla pooltühi, kõik sõltub vaid vaataja lähtekohast või ürgmeelsusest. Võimalik, et selguse toob lambakeelne lausend: kui inimesel jääb loogikast puudu, siis ta eelistab asjadele mitte mõeldagi.

Selles mu viimses sõnastuses see väide mulle isegi meeldib. Tegelikult on see loogiline konstateering ega ütle meile midagi uut. Võtan siinkogal appi endale kõige tuttavama aju, enda aju, ning möönan: mina ei saa aru lõpmatusest. Kas ma olen selle tõttu nüüd siis loll? Kui olen, mis siis sellest. Olen siis olen — järjekordne fakt. Kas ma oleksin sel juhul vähem loll, kui ma end mõtleksin lolliks teemal, mida on mul hetkel tiba keeruline taibata?

1. Ben Franklini effekt(Ben Franklin effect)

See peab vist olema siis ühe «esimese ameeriklase» seadus? XVI sajandi isikutel oli tõepooles see hea võimalus, et nad said olla korraga nii teadlased, kirjalikud, poliitikud kui ka filosoofid. Kas nüüd seda seadust sobib efektiks nimetada, on taas kord küsitav.

Kui sa tahad teha vaenlasest oma sõpra, siis meelita teda sulle tegema mingisugust teenet.

Benjamin Franklini seadus ütleb: pööra vaenlased oma sõbraks, meelitades neid endale teeneid tegema.

Süvenemata hetkel selle ligi 224 aasta eest surnud sõnameistri originaalteksti, julgen tõlkes või saavutatud loogikas kahelda. Vaenasi on kaunis keerukas meelitada. Minu loogika ütleb, et vaenlasega saab pigem sõbraks see, kes temale teene osutab, mitte vastupidi.

Hoopis raskeks muutub selle efekti või klausli või mille iganes mõistmine kogu teemakäsitluse valguses. Mis siin viitab inimese lollusele? Või see ongi nüüd siis lollus, et minu meelest peaksid asjad käima sootuks vastupidiselt kui tõlkes välja kukkus?

Ben Franklinil oli valimiste eel üks "vaenlane", kes teda erinevates seltskondades maha tegi ja kellega ta kordagi rääkinud ei olnud. Kuna Franklin ise oli tuntud haruldaste ja vanade raamatute kogujana ning ta teadis, et tema vaenlane omas üht väga huvipakkuvat köidet, palus ta kirja teel raamatut laenuks - mille ta ka sai. Paar nädalat hiljem saatis ta raamatu tagasi tänukirjaga. Sellest hetkest peale sai tema endisest vaenlasest üks tema suurimaid toetajaid ning nad olid sõbrad kuni lõpuni.

Näide räägib siiski seda keelt, justkui vaenlaselt tuleb teenet paluda. Raamatu laenamine oli teene. Mitte küll et sel siiski oleks kogu teksti seisukohalt tähtsust, tahaksin ma teada, millist teenet ma oma vaenlaselt paluda saaksin. Tänapäeval? Ma ei tea isegi täpselt seda, kes mu vaenlased on. Ja oma psüühilise tervise huvides ma pigem hoidun sellistega suhtlemast. Oletagem nüüd, et Töötukassas istuvad mu vaenlased. Kui ma neile saadaksin e-maili palvega mulle võimaldada üks tasuta koolitus (mis neile ei maksa otseselt rohkem kui Franklinile raamatu laenutamine), kas neist saaksid pärast seda mu sõbrad? Võimalik, et rohkem kui kaks sajandit tagasi selline süsteem toimis. Hetkel on inimesi maailmas umbes 7 korda rohkem kui siis. Kas mulle on oluline vaenlase sõbraks pööramine või uue sõbra leidmine ülejäänud 6 hulgast?

Paeluv teema, kuid ei puuduta siiski minu meelest põhiteemat.

Psühholoogid spekuleerivad, et Franklini rivaal tundis peale raamatu laenamist tugevat ängi ja ahastust üritades endale oma heategu õigustada. "Miks ma tegin midagi head kellegile, kes mulle ei meeldi?" Üritades oma tõekspidamiste ja tegude vahelist konflikti enda peas lahendada võis ta jõuda järeldusele: "ju siis meeldis ta mulle tegelikult alati".

Paistab, et kogu see viimane (joonealune) jutt ei puudutagi teemat. Aina spekuleerime mingi Franklini teemal. Ja see on just see, mis pole teadus. Ainus võimalus teada saada, mida see Franklini rivaal mõtles, tundis või arvas, oleks temalt küsida. See aga pole võimalik, kuna ilmselt on ka too rivaal üle paarisaja aasta surnud. Seega ei võtaks ma sellist näidet üldistada. Ja spekulatsioonide põhjal tehtud järeldused ongi täpselt teemasse: loll inimene mugandab asju enda loogikaga ning leiab, et kõik just nii pidigi olema.

Katsetega on leitud, et inimene kes teeb teisele mingi teene on tulevikus valmis tegema talle uusi teeneid suurema tõenäosusega kui siis, kui teine inimene on teinud talle mingi teene.

Eesti keeles siis umbes järgmiselt: Katseliselt olevat kindlaks tehtud, et teene osutaja osutab teeneid ka tulevikus märksa tõenäosemalt kui teene saaja.

Kahtlen selliste katsete ehtsuses ning kontrollitavuses. Võimalik, et see oli nii XVI sajandil. Või mida ma peaksin selle peale nüüd siis kostma? Hakkaksingi ehk vabatahtlikult elukutseliseks teeneteosutajaks ning teeksin neid aina suurema ja suurema heameelega? Võimalik, et ma tunneksin end seepeale tõesti hästi. Eks ma ole oma elus teeneid osutanud ka ning isegi korduvalt. Ka hästi tundnud. Kuid mis siis sellest? Pigem peavad mind nii kodakondsed kui ka üldsus kohtlaseks ehk lolliks.

Franklini effekti tsiteeritakse kui näidet kognitiivsest dissonantsist, mis kujutab endast konflikti inimeste eelarvamuste, hoiakute või tõekspidamiste ja oma tegude vahel. Kellegile ei meeldi olla endaga vastuolus - et vastuolu eemaldada laskutakse erinevatesse enesepetmise strateegiatesse, kus oma tegusid õigustatakse või eelarvamusi eitatakse.

Kui ma millalgi selle efekti olulisusest põhikonteksti liinis aru saan, kommenteerin lähemalt. Hetkel tundub hoopis, et need lõigud kopeeris ja tõlkis auline Nielander siia vaid selleks, et oma kritiseerijatele selgitada, millise teene ta neile osutas. Ehk teisel lugemisel saan targemaks.

Klassikaliseks näiteks või luiskelooks on "rebane ja viinamarjad"(Aisopos). Kui rebane soovib süüa kõrgel väädi otsas asuvaid viinamarju, kuid ei leia viisi nendeni küündimiseks, veenab ta end, et talle tegelikult ei meeldigi viinamarjad või need viinamarjad on toored ja hapud. Sellest loost tuleneb ka väljend "hapud viinamarjad"(midagi mida tahad, aga ei saa, seega pead seda midagi halvaks).

Ja mina omakorda väidan siinkohal, et ka see kuulub alalhoiu instinki osana nn psüühilise sugestsioonina täiesti eluterve suhtumise juurde. Nõukogude pedagoogikas pidid kõik pioneerid unistama kosmonaudiks saamisest ning selleks hästi usinasti õppima (st fakte pähe tuupima) ning VTK («valmis tööks ja kodumaa kaitseks») norme täitma. Ma ei eita, et ambitsioonitu inimene kuulub enamasti nn halli massi (käesoleva konteksti kohaselt lollide hulka), kuid samas oleks ju veidi totter arvata, et kõik, varsti juba 8 miljardit inimest, oleksid miljardärid, omaksid vähemalt 5 miljardit sõpra ning sõeluksid Marsi ja Jupiteri ekspressidega lõbureisidel.