
Käesoleva
ülevaade on koostatud aastaid tagasi ning avaldatud Bioloogia-
ja Geograafiaõpetajate Liidu toimetises nr 6.
Artikkel annab ülevaate uurimustööde
olemusest, nende koostamise metoodikast ja
vormistamisest ning on mõeldud eelkõige
olümpiaadideks valmistujatele või uurimuste
koostajaile.
Sellelt lehelt
leiate vastuse järgmistele küsimustele:
See on
filoloogide kapsamaa. Nagu ütleb selle kohta
"ÕS", on uurimus teemaga määratud
teaduslik uurimistöö või siis selle tulemused,
mis on teosena kirja pandud. Uurimuse eelduseks
on uuring, mis on piiratud uurimisülesande
täitmine. Kuivõrd õpilane, kes alustab
mingisugust uurimist, peab vähemasti selguse
huvides selle mingi teemaga piiritlema, võib
tema valminud tööd õigustatult nimetada
uurimuseks.
Algusse
Tundub, et pole
midagi lihtsamat kui anda õpilastele idee
uurimustööde teostamiseks, eriti kui ees ootab
mõni konkurss või võistlus, kuhu õpetaja
saaks oma andekamad õpilased saata kooli ja
iseennast esindama. Kaheldamatult peaks
initsiatiiv töö läbiviimiseks tulema
õpetajalt, sest õpilane ei pruugi selle peale
tullagi, et ka sel moel on võimalik end
teostada.
Tegelikult on
õpetaja esimeseks ülesandeks juhendada
õpilast uurimust teostama. Mõistagi tuleb
eelkõige tegeleda nende õpilastega, kelles on
teadlase soont. Kuid ülejäänutegi jaoks ei
jookse mööda külge alla teadmised
uurimustööde teostamisest. Et uurimuse puhul on
tegu kogu elus väga olulise loova mõtlemise
rakendamise ja valiku tegemise oskusega, peaks
sellele pühendama vähemasti terve õppetunni.
Ükski emakeele-õpetaja ei pane õpilasi
kirjandit kirjutama enne, kui nad pole eelnevalt
selgeks saanud, mis üleüldse on kirjand.
Selleks, et
kirjutada uurimust, peab olema probleem
või huviobjekt, mida või keda uuritakse.
Õpilase jaoks on ääretult oluline, et see
objekt teda huvitaks. Huvi peaks olema sedavõrd
suur, et olla stiimuliks tekkivate küsimuste
väljaselgitamisel. Töö kirjutajal peab olema
kindel eesmärk. Ja töö kirjutamine
õpetaja meeleheaks ei saa olla eesmärgiks
omaette, nii nagu ka konkursi võitmine või
sellest tulenev lootus eksamitest vabaks saada.
Loomulikult abistab õpetaja uurijat eesmärkide
ja probleemide püstitamisel. See ei tähenda, et
õpetaja peaks eesmärgid ise püstitama. Kaval
õpetaja uurib eelnevalt õpilase eelteadmisi ja
huvisid.
Algusse
Tsiteerides
võõrsõnade leksikoni, on see uurimisülesanne.
Probleem on lahendust nõudev küsimus või ka
raskesti lahendatav ülesanne. Sisuliselt peaks
igal õppuril, kui ta on vähegi õpihimuline,
olema kuhjaga probleeme. Paljudele
lastevanematele nii tuttavad ja ehk tüütavadki
küsisõnad miks?, kas?, kuidas? jne peaksid
olema õpetaja kõrvadele kui meeldiv muusika.
Niisuguste õpilastega, kellel on huvisid ja
küsimusi, on kerge töötada. Uurimustöö
teostaja peab erinevalt teistest õpilastest
enesele ise püstitama küsimused,
valima neist välja jõukohasemad, millele
"hammas peale hakkab" ning leidma
iseseisvalt vastused.
Algusse
Õpilasi
huvitavad igasugused asjad. Väga palju on nende
huviobjektide hulgas selliseid, millistele
koolitunnis vastust ei leia. Noore teaduri
seisukohalt võib olla huviobjektiks nii mingi
konkreetne ese, olend või nähtus kui ka
probleem kui niisugune. Esmakordsel katsetajal
võib tekkida soov uurida näiteks koera.
Tihtipeale ei tule õpilane selle pealegi,
mismoodi probleemi sõnastada ja oma tööd
eesmärgistada. Selles peab taas appi tulema
õpetaja.
Alguse
Kui probleem on
olemas, on vaja see lahendada. Üldjoontes ongi
lahendus uurimustöö peamiseks eesmärgiks. Kuid
sellisel moel arutledes võiksime ju seada
eesmärgiks Kogu Maailma Tõe väljaselgitamise.
Usklikud inimesed väidavad, et ainult Jumal teab
kogu tõde, inimene on küündimatu. Nii oleks
lihtinimesel mõistlikum oma eesmärki pisutki piiritleda.
Uurija peab teadma oma võimeid, arvestama
võimaluste ja ajalimiidiga. Seega on nimetatud
asjaolud uurimustöö teostajale eesmärgi
püstitamisel peamisteks limiteerivateks
teguriteks.
Algusse
Igal
uurimustööl peaksid olema selgelt välja toodud
või vähemasti märgatavalt rakendatud
järgmised tunnused. Peale probleemi seadmise
või eesmärgipüstituse tuleks välja tuua selle
lahendamiseks kasutatavad meetodid. Kui
meetodeid on mitu, saadakse uurimuse metoodika.
Seejärgselt peaks uurija asuma vajalike vahendite
ja võimalike võimaluste väljaselgitamisele.
Võimalused määravad sageli ka uurimisvahendid
ja -meetodi. On ilmselge, et kooliõpilane ei saa
iseseisvalt uurida probleeme, mis vajavad
näiteks kallist tehnikat või peenelektroonikat.
Nooremate õpilaste puhul piirdub sageli kogu
töö kirjanduse uurimisega. Niisugusel puhul ei
oma lugemise ja kirjatehnika kasutamise mainimine
vahendi või meetodina väärtust. Juhul kui aga
kasutust leiavad mingi kindla seaduspära järgi
valitud kirjandusallikad, on soovitav seda ka
töös märkida.
Erinevaid
uurimismeetodeid võib olla väga palju. Igal
neist on oma taktika ja strateegia. Siinkohal
nimetan ma uurimise taktikaks praktilise
töö üksikuid etappe ning strateegiaks
üldist suunda, perspektiivi, milleni uurija
püüab jõuda. Näiteks võib uurimus olla
eeltööks edasisele, põhjalikumale või teise
meetodi alusel teostatavale uuringule.
Üks kavalaid
teadusliku uurimustöö meetodeid on väite
ümberlükkamine. Sisuliselt on see üsnagi
tõsiselt võetav tõestusmeetod. Sellisel juhul
rakendab uurija kõik jõupingutused selleks, et
enda püstitatud hüpoteesi ehk teaduslikku
oletust ümber lükata. Seda võiks isegi
nimetada antihüpoteesi püstitamiseks. Näiteks
kui tahame välja uurida, kas Päike on
ümmargune, on probleemiks nimetatud taevakeha
kuju. Uurija teeb targasti, kui püstitab
antihüpoteesi — Päike on neljakandiline —
ja püüab seda tõestada. Kui kõikvõimalikud
tõestused liiva jooksevad, on vastus käes —
Päike ei ole neljakandiline.
Algusse
Algajatele
uurijatele on palju lubatud. Kuivõrd õpilase
uurimus on eelkõige teadustöö teostamise ja
vormistamise õppimine, siis ei kehti siin isegi
rahvusvahelised Copyright’i karmid
meetmed. Mida noorem on õpilane, seda enam peab
ta õppima eelkõige ise analüüsima ja
järeldama. Vanematel õpilastel tuleb
tõsisemalt suhtuda kirjandusse. Veel enne
probleemi lahendamise kallale asumist on
otstarbekas välja uurida, kas keegi varem või
kusagil mujal pole juba seda teemat puudutanud.
Siin valitseb seadus — mida enam keeli uurija
valdab, seda parem. Üldiselt antakse enamus
rahvusvahelisi artikleid välja inglise keeles.
Üheks teeks uurimuste kohta teavet saada on
raamatukogude külastamine. Õpilastele ei pruugi
see moodus tänapäeva tehnoajastul kuigi
rentaabel tunduda. Igati soodne võimalus
kaasaegse ja kasuliku ühendamisel on siinpuhul
InterNeti teenuste kasutamine.
Enamikus
koolidest on võimalus välisilmaga ühenduse
võtmiseks. Peale selle on lastevanemate
tööpaikades tavaliselt võrgus olevad arvutid.
Väga väike on tõenäosus, et ühele asjalikule
noorele teadurile keelataks arvuti kasutamine.
Võrkulülitunud arvuti otsib andmeid üle kogu
Maailma. Seepärast piisab vaid õigest otsimise
moodusest, ja kogu olemasolev info tuleb kätte.
Suurepäraseks märksõna järgi otsimise
võimaluseks on Lycose otsisüsteem. Selle
aadressiks on http://www.lycos.com. Kui siintoodud
aadressilt on lehekülg avanenud, piisab vaid
otsitava märksõna sisestamisest lünka. Nupp
"Search" annab käsu info kohale
tuua…
Tegelikult
koosnebki kogu arvutiga suhtlemine vaid hiirega
klikkimisest ja olemasoleva info
selekteerimisest. Otsimismootoreid on mitmeid
teisigi, kusjuures ühelt aadressilt leiab neid
korraga mitu: http://www.zzz.ee/search. EBO lehtedel on link
Eesti kasutatavaimale Neti otsingumootorile. Sealt omakorda
üks efektiivsemaid näib olevat Google'i otsing.
Juhul kui
õpilane ei valda inglise keelt, võib otsimise
käivitada ka saksa, prantsuse või koguni eesti
keeles. Vene keelt kõnelevad õpilased omavad
võimalust kasutada Yandex'i otsingut. Mõistagi
saadakse tulemusena vaid sisestatud märksõna
sisaldavad viited. Kui viidete loend on käes,
võib sellest omakorda valida, millist kasutada,
millist mitte. Juhul kui puudub võimalus faili
väljaprintimiseks, tuleks puhkudel, kus
materjali on enam kui korraga lugeda jaksaks
piirduda raamatukoguga. Kuid viiteid õigetele
raamatutele leiate samuti interneti vahendusel,
näiteks Tartu Ülikooli kataloogist aadressil http://www.utlib.ee/ingrid.
Algusse
Varemalt kehtis
kulreegel — kui sisu on vilets, siis olgu
vähemasti väljanägemine tasemel! Niisugused
ajad on mööda saamas. Tänapäeval pööratakse
ühtviisi suurt tähelepanu nii sisule kui
vormile. Sisule ehk isegi rohkem. Vähemasti on
nii bioloogia-alaste uurimuste puhul. See aga ei
tähenda, et vormistamisel üldse vaeva ei peaks
nägema.
Töö
vormistatakse selliselt, et see oleks nägus ning
vastaks üldiselt kasutusele võetud kirjalike
tööde vormistamise nõuetele. Õpetajad aga ei
pruugi teada neid "üldkasutatavaid"
nõudeid, mistõttu tuleks neid siinkohal
korrata.
Et tänapäeval
pole mingeid raskusi tööde vormistamiseks masinkirjas
kas kirjutusmasinal või arvutil, tuleks seda
eelistada käsitsi kirjutamisele. Isegi kõige
korralikum käekiri võib jääda lugejale kohati
arusaamatuks ning takistada teksti mõistmist.
Masinkirja
suuruseks on sobivaim kas kirjutusmasina font
(mida ei saagi muuta) või Arial Baltic
arvutifondi 12 pt. Reavahe peaks olema 1,5
tähekõrgust. Tekst vormistatakse ühele lehe
poolele, jättes üla- ja alaservast umbes 2,5
ning paremalt 1,5 cm tühja ruumi. Köitmise
tarvis tuleb vasakust servast jätta tühjaks
umbes 3 cm. Et lühemate peatükkide puhul võib
mitu lehekülge järjest alata uue pealkirjaga,
peab soovitama lehekülgede numbrid seada
lehe alaserva, kas keskele või paremasse
äärde. Viimasel ajal on meil kasutusele võetud
dokumentide ja käsikirjade vormistamise
rahvusvaheline norm. Selle järgi taandridu ei
kasutata. Lõikude vahele jäetakse pisut suurem
vahemaa. Kirjutusmasinal saab jätta tühja rea.
Arvutil on kõiki neid võtteid võimalik üsna
lihtsate käskudega korrigeerida. Arvutikirjal on
veel terve rida eeliseid — teksti saab
vormistada selliselt, et rea parem serv ei
jääks "karvaseks" (justify) ning, mis
peamine, seda on kirjutajal äärmiselt mugav
täiendada, parandada ja redigeerida.
Teksti sees
tuuakse välja olulisemad illustratsioonid.
Reeglina kõik illustratsioonid nummerdatakse,
viidates teksti vastavas lauses antud
illustratsioonile. Fotode ja jooniste puhul on
tavaks kirjutada allkiri, skeemide, diagrammide
ja tabelite puhul pealkiri. Kui tööle
plaanitakse lisada tabelid ja graafikud, mis on
olnud abiks resultaatideni jõudmisel, ei sobi
need teksti vahele, sest segaksid lugemist. Kui
autor leiab, et otstarbekas on töö käiku ka
lugejatele tutvustada, köidab ta kokkuvõtte
järele lisad. Lisad nummerdatakse ning
nendegi kohta peaksid olema tekstis viited.
Üldiselt
nummerdatakse nii fotod, joonised, graafikud,
tabelid kui ka lisad autonoomselt. See tähendab,
et iga illustratsiooni liik järjest ja teistest
sõltumatult. Kui õpilasel tekib hirm, et
illustratsioonid võivad segi minna või on tal
raske otsustada, kas mõnda neist nimetada
graafikuks või diagrammiks, on lihtsam need
siiski kõik järjest nummerdada. Juhul kui
illustratsioone on suhteliselt palju, kasutatakse
nende nummerdamist peatükiti. Näiteks J.3.12
tähistaks 3. peatüki 12. joonist.
Kogu tekst
tuleks muuta võimalikult kergesti loetavaks.
Tekst liigendatakse järgmises lõigus
toodud näite põhjal, kusjuures üsna heaks
tooniks peetakse peatükkide (osade)
nummerdamist. Alapeatükid nummerdatakse
omakorda. Niisugusel õpilastöö liigendamisel
on ka väga sügav kasvatuslik roll — õpilane
õpib eristama olulisemat ebaolulisemast,
allutama ühte teemat teisele, tunnetama
erinevate mõistete vahekordi jne.
Algusse
Igal uurimusel
on sissejuhatus, teema-arendus ja kokkuvõte. Kui
õpilane soovib avaldada juhendajale või
abistajatele tänu, tehakse seda tavaliselt
eraldi lõigus, mis kannab pealkirja eessõna.
Et tööst kergemini ülevaadet saada, sobib sisukord
kohe eessõna järele. Töö algab sissejuhatusega,
milles tuuakse välja töö teostamise idee
sünd, antakse ülevaade varem tehtud
eeltöödest ning kirjeldatakse töö metoodikat.
Sageli on põhjalikumate tööde puhul metoodika
kirjeldus iseenesest omaette peatükki väärt.
Sellisel juhul võib avada uue, metoodika
peatüki. Kui töös kasutatav materjal on
piisavalt mahukas, pole paha sedagi eraldi
peatükina kirjeldada. Sisu ja selle liigendamise
osas on raske ettekirjutusi teha, kuivõrd see
oleneb väga suurel määral konkreetsest
teemast.
Mõistagi on
üpris suur kaal uurimustöö järeldustel.
Selles annab töö koostaja tehtule omapoolse
hinnangu, teeb kokkuvõtte antud tööst ja toob
välja resultaadid. Kokkuvõte, mis on
iseseisev peatükk, peaks olema lühike resümee
kogu tööst ja selle tulemustest. Kui autoril on
plaanis oma tööd laiemale publikule tutvustada,
teeb ta veel ka võõrkeelse kokkuvõtte
(tavaliselt inglise keeles). Vene keeles
kirjutatud töödel peab olema lisaks ka
riigikeelne kokkuvõte.
Kokkuvõtte
järele, enne lisasid, tuuakse kasutatud
kirjanduse loend. Loetelus on kirjed
alfabeetilises järjestuses ning nummerdatud.
Slaavi ja ladina tähestikus olevad kirjeid ei
tooda läbisegi. Reeglina tuuakse eespool kirjed
selles keeles või tähestikus, millises on
kirjutatud uurimus. Näiteks vene keelse uurimuse
puhul antakse algul kõik vene keelsed kirjed
järgides vene alfabeeti, seejärel inglise,
eesti, saksa ja teiste ladina tähtedega
kirjutatud allikate kirjed järgides eesti
tähestikku.
Peale eessõna
ja kokkuvõtte ei tohiks teised peatükid olla
leheküljest lühemad, vastasel korral võib
lugejat hakata häirima ülemäärane
liigendatus.
Algusse
Üksnes
kirjanduse põhjal koostatud referatiivsete
uurimuste puhul peab juhendaja hoolega
jälgima, et õpilane ei kirjutaks referaadi
lihtsalt maha. Veelgi vähem kõlbab tsitaatide
loetelu, kusjuures tihtilugu ei vaevuta teksti
isegi ümber sõnastama. Referaat pole midagi
muud kui kokkuvõtlik ülevaade trükitud
töödest. Kusjuures ka referaadi puhul tuleb
oluliseks pidada õpilase enese arvamust
antud küsimuses. Kirjanduse põhjal koostatud
uurimus peaks referaadist erinema eelkõige selle
poolest, et siin peab probleemipüstitus olema
uurijapoolne.
Näiteks 1996/97
õppeaasta bioloogiaolümpiaadi teemaks on
"Inimene ja tervishoid". Uurimustöö
ei pea küll üldse mitte haakuma olümpiaadi
teemaga, kuid näiteks väga põneva teema —
"Vastukäivad toitumissoovitused" —
saaks kirjutada üksnes ajalehtedes ja
ajakirjades avaldatu põhjal. Loomulikult peab
uurijal olema antud küsimuses eelnevalt enda
seisukoht. Igat ajakirjanduses, teles ja raadios
avaldatud teadet on võimalik lähtuvalt sellest
seisukohast kommenteerida.
Algusse
Viitamine polegi
nii suur kunst kui algul paistab. Kui uurijal on
oma tööst selge ülevaade ning ta teostab seda
sihipäraselt, ei saa siin eksitusi juhtuda. On
vähe tõenäone, et uurimustööd kirjutav
õpilane võtab ette paar raamatut ning kirjutab
neist lauseid moondades välja mõned lõigud, et
seda siis uurimuse pähe esitada. Uurima asunud
õpilane kogub eelkõige kokku kogu kättesaadava
kirjanduse, mis vähegi teda huvitavat teemat
puudutab. Siis sirvib need allikad läbi ning
selekteerib välja sellised, millistest ta leiab
vajaliku olevat tsiteerida või põhjalikumalt
lugeda. Kirjanduse loetelu koostatakse veel enne
töö vormistamist. Kui on kindel, et artikleid,
raamatuid või muid allikaid enam ei lisandu,
"suletakse nimekiri". Õpilane koostab
siis kirjete registri, seades teosed
tähestikulisse järjekorda. Seejärel nummerdab
kirjed. Loetelus ei tohiks olla kirjeid, millele
tekstis pole viidatud.
Kirje vorm
sõltub sellest, kas see viitab monograafiale,
kollektiivsele teosele, ajakirja või ajalehe
artiklile. Üldreeglina ei viidata õpikutele,
teatmeteostele, leksikonidele ja
sõnaraamatutele. Kuigi nooremate õpilaste puhul
oleks selle keelamine liiast. Kui raamatust
suurem osa leiab kasutust, märgitakse kirje
lõppu raamatu lehekülgede arv. Kui aga
kasutatakse vaid üksikut lõiku või peatükki,
piisab viitest antud lõigule ja lehekülgedele.
Olgu abiks mõned näited.
1. Anatomy
By Gray. 36th Edition. 1980, reprinted 1984,
Churchill Livingstone. Edingburgh, London,
Melbourne and New York. 1578 p.
2. Jänes, H.
(koostaja). 1988. Tervise teejuht. I osa.
Tallinn, "Valgus", lk 9…82.
3. Leuhin, I.
1996. Koolinoorte bioloogiaolümpiaad.
"Õpetajate Leht", 11.okt. nr 40/41, lk
11.
4. Moe, D.,
Kihno, K. & Pirrus, R. 1992,
Anchrophoenic disturbance of vegetation in
Estonia through the Holocene based on some
selected pollen diagrams. A preliminary survey.
PACT 37, pp. 79…95.
5. Tehver, J.
1979, Koduloomade histoloogia. Tallinn
"Valgus", 394 lk.
Viited
veebilehtedele:
6. URL: http://greta.cs.ioc.ee/~opleht/Arhiiv/Okt11/artikkel18.html 13.04.2002
Siin on viiteid
mitmest vallast. Kolmas viitab ajaleheartiklile,
kuues selle sama artikli võrguväljaandele.
Tegelikult ei pea niisuguseid viiteid dubleerima,
eelistatum on trükis ja paberil ilmunud artikli
tsiteerimine. Kuid kui töö teostajal ei ole
võimalik kirjandusallikat leida või kasutab ta
vaid võrgus välja antud dokumenti, ei pääse
mööda ka niisugusest viitest interneti
aadressile.
Siinuures tuleb
rõhutada, et üldine nõue kirjanduse loetelule
on, et see peab olema ühtlaselt vormistatud (nt
võib aastaarvud ka hoopis lõppu kirjutada) ning
et viite järgi oleks alati võimalik allikat
leida.
Algusse
Mille poolest
erinevad viide ja kirjanduse
loend? Need on kaks erinevat asja, mis
sageli segi aetakse. Viide on
tekstis esinev suunaja. Lugejat võidakse suunata
vaatama mõnd illustratsiooni, tabelit,
selgitavat skeemi, lisasse paigutatud fotot vms.
Tavaliselt viidatakse verbaalselt, nt vt lk 36
joonis 7a.
Või - nagu näha juuresoleval diagrammil
(joonis 8)...
Kirjutatut illustreerivad lisas
toodud fotod (lisad 3...5).
Ent viiteks
tuleb nimetada ka autoripoolset märkust
algallika kasutamisele. Näiteks kui uurimuse
autor leiab huvipakkuvaid fraase, mida ta just
otsesõnu ei tsiteeri, ent oma töös siiski
kasutab, märgib ta vastava lõigu järele selle
allika kui viite. Viidatud allikas peab kindlasti
sisalduma ka kirjanduse loendis. Siinjuures
tuleks silmas pidada, et õpikutele,
teatmeteostele ja muudele üldtunnustatud
allikatele tavaliselt ei viidata, juhul kui töö
iseloom ei näe ette vastupidist. Näiteks: On
teada, et Eestisse on introdutseeritud üle 2500
liigi püsililli (Süvalepp, 1979). Peab aga
rõhutama, et paljude taimede puhul on
mullaharimine üks olulisemaid töid, eriti
nartsisside puhul (Zaletajeva ja Toomel, 1986).
Viimases näites
toodud viited peavad kajastuma ka kirjanduse
loendis. Loendis antakse allikate detailne kirje:
1. Kask,
M. jt. Metsa- ja niidutaimed. Tallinn, Valgus
1978. 224 lk.
2. Süvalepp, A. Pikaealisi
püsililli haljastamiseks. - Iluaiandus.
Haljastuses perspektiivseid dekoratiivtaimi.
Tallinn, Valgus 1979. lk 31...53.
3. Valsner, A. Õppekäigud salumetsa. Tallinn,
Valgus 1977. 126 lk.
4.
Zaletajeva, J.; Toomel, A. Nartsissid. Tallinn,
Valgus 1986. 224 lk.
Selles
loendi näites on täidetud järgmised nõudmised:
-
loendis on autorid alfabeetilises järjekorras
(kui kasutatakse ka slaavi vm tähestikus
kirjutatud allikaid, lisatakse need loendi
lõppu; eraldi loendina tuuakse viited
elektroonilistele allikatele);
- kui
kõigilt allikailt pole võimalik tuvastada autori(te)
eesnime(sid), on mugavam opereerida
üksnes initsiaalidega (üle kogu loendi peab
olema selle ülesehitus ühtne). Nt 4. viites on
autoreid kaks. Eestikeelsete allikate puhul
eraldatakse autorite nimed semikooloniga
(inglisekeelsete puhul on kasutusel &,
ent ühtluse mõttes soovitame siingi valida üks
võimalustest);
- kui
autoreid on rohkem kui kaks, lubatakse viidata
vaid esimese autori järgi (nt viide 1 - kokku
neli autorit);
- selles
loendis on (erinevalt eelmisest) valitud esitusviis, kus
allika avaldamisaasta on märgitud kirjastuse
nime järele. (Lubatav on ka variant, kus
väljaande ilmumisaasta on otse autorinime
järel, ent sel juhul peab see nii olema üle
kogu loendi);
- toodud
loendis märgib 2. viide artiklite kogumikku, kus
suuremast raamatust on uurimise tarvis kasutatud
vaid üht artiklit. Sellisel juhul ei märgita
raamatu lehekülgede arvu, vaid nende
lehekülgede numbrid, kus vastav artikkel
paikneb;
-
kindlasti peab allika kirje lõppema lehekülgede
arvuga. Kui uurimuse koostaja kasutab oma töös
kogu teost (mitut erinevat osa sellest),
märgitakse selle teose lehekülgede koguarv. Kui
kasutatakse vaid üksikut osa teosest, võib
sellele viidata tekstis (nt Valsner,
1977; lk 45).
Mõnikord on
uurimuse koostajal vaja nii palju erinevatele
allikatele viidata, et see hakkaks segama
valminud töö lugemist. Eriti referatiivsetes
töödes või uurimuse peatükis "Kirjanduse
analüüs". Sellisel juhul soovitame
kasutada mugandatud viitamist
(see kehtib üksnes kirjandusallikatele viitamise
kohta! Joonistele ja muule illustreerivale ja
täiendavale materjalile viiadatakse siiski
eespoolkirjeldatud moodusel). Mugandatud
viitamise tarvis peab autoril olema terviklik
ülevaade kasutatavast kirjandusest, kirjanduse
loend juba tähestikulises järjekorras ning
nummerdatud. Sellisel juhul saaksime eespool
näitena toodu kirjutada järgmiselt: On teada,
et Eestisse on introdutseeritud üle 2500 liigi
püsililli [2]. Peab aga
rõhutama, et paljude taimede puhul on
mullaharimine üks olulisemaid töid, eriti
nartsisside puhul [4].
Nagu
näidatud, on kombeks sel puhul kasutada
kantsulgusid. Mugandatud meetodi kasuks räägib
seegi asjaolu, et kasutatakse üksikut numbrit,
mitte nimesid ja aastaarve. Näiteks kui kahelt
autorilt kasutatakse ühe aasta jooksul ilmunud 5
erinevat allikat, muutuks standardne
viitamine tõeliselt tüütuks, sest ühel ja
samal aastal avaldatud allikad tähistatakse veel
omakorda tähtedega, nt Uusmäe
& Vanamõisa, 2001a; Uusmäe &
Vanamõisa, 2001b; Uusmäe & Vanamõisa,
2001c jne.
Kogu
uurimustöö on algusest lõpuni õpilase
teadustöö. Nagu teadustöödel ikka, on ka siin
üsna oluline osa juhendajal. Juhendajaid võib
olla ka rohkem kui üks. Kuid juhendaja
funktsioon peaks eelkõige olema juhendamine.
Õpilase jaoks on ehk konkursilt saadud kümneski
koht parem kui esimene, peaasi, et ta tunnetaks
oma võimeid. Mõnikord on juhendajal sedavõrd
suur soov oma noor teadur viia esikohale, et teeb
suure osa tööstki tema eest ära.
Uurimustööde konkurss on siiski õpilaste
konkurss. Juhendaja peab kogu energia rakendama
sellele, et õpilast abistada, talle jagada
soovitusi ja nõuandeid. Nooremad õpilased
vajavad küllaltki tõsist abi kasvõi eesmärgi
püstitamisel ja selle sõnastamisel. Mitte
mingil juhul ei tohiks aga juhendaja õpilase
eest tööd ära teha. See puudutab nii vaatlusi,
katseid kui järelduste tegemist.
Uurimustööde
konkurss on õpilastele paras teadustöö
tegemise õppimise võimalus. Loomulikult on
selles ka terake sportlikku hasarti ning edevust.
Kui õpilane lahendab enda jaoks huvitava
probleemi, suudab selle korrektselt vormistada
ning sellest järeldusi teha, on ta väga palju
õppinud. Peale selle õpib ta iseseisvalt
töötama ning selgelt väljenduma. Iseseisev
töö seisneb põhiprobleemist johtuvatele
küsimustele lahenduste otsimises, kirjanduse
uurimises ja loovas mõtlemises. Kaldun arvama,
et niisugune töö väärib väga head hinnet ka
juhul, kui tulemused pole kõige paremad. Ka
negatiivne kogemus võib olla õppetunniks,
mistõttu õpetajal lasub lisaks juhendamisele
veel ka teine ülesanne — ta peab olema
lohutajaks juhul, kui ei saavutata oodatud
tulemust.
Algusse
|