Neljapäev, 2. aprill Arvestades kalakasvanduse-retke ärajäämist, võisime nautida suhteliselt pikka hommiku-und. Tõsi, taas tuli see korraks katkestada, et teha kell 7 äratuskõne tüdrukute tuppa. Vahepealne aeg suigatades ja hommikust süües mugavasti mööda veeretatud, suundusime bussidesse, et võtta ette (vähemalt minu poolt) kaua oodatud huviretk Los Salinase loodusparki. Selle kavapunktiga olid seotud mu suurimad loodusfotograafia-alased lootused käesoleval reisil. Umbes tunnine bussisõit tõi meid linnalise moega piirkonda, kus jäime üldiseks üllatuseks peatuma ühe hoone juurde, mis osutuski looduspargi külastuskeskuseks. Enamus rahvast suundus sisse, aga mina, Timo ja veel mõni mentor otsustasime empiirilisema lähenemise kasuks, asudes läbi kammima hoonet ümbritseva aia jalgradasid. Teel erilisi huviväärsusi avastamata jõudsime klaasseinaga vaatlusputkadeni, millest avanes vaade üsna pisikesele tehistiigile. Sellelt tõusis meid nähes lendu paar lindu, võimaldamata mul neid sihikule võtta. Ühest tihedast põõsastikust kuuldus marulist vidistamist, aga sealsed elanikud ei ilmutanud ka mainimisväärseid ekshibitsionistlikke kalduvusi. «Kui see ongi nüüd kogu looduspark, siis on see küll üks hale looduspark!», leidsime ühiselt. Õnneks selgus siiski, et õige park asub teiselpool maanteed, kuhu peagi ka sammud seadsime. Kahelt poolt jalgteedega palistatud maantee viis meid piki laguuni äärt, millest teisel pool teed oli vallidega eraldatud veel mitmeid eraldi veekogusid. Hilisem uurimistöö paljastas, et nendes kunstlikes tiikides oli kunagi tegeletud kõrge soolsusega Mar Menori veest soola väljaaurutamisega. Hiljem aga otsustati tiigid kaitse alla võtta kui veelindude peatuspaik.
Esimeses vaatluskohas pakuti meile lahkesti hispaaniakeelseid linnumäärajaid, samuti sai kasutada pikksilmasid ja binokleid, et vaadelda laguuni kaugema kalda ääres toimetavaid flamingosid, kes palja silmaga vaid valkjate täpikestena paistsid. Taamal tegutses ka mõningaid muid veelinde, kelle täpsemal määramisel loodan koju naastes kasutada ornitoloogist Illari lahket abi (fotomaterjal on kenasti varutud). Üldiselt ilmnes aga, et kohalikus linnuriigis on vaiksed ajad, nii nagu ka siinses inimeste asurkonnas. Looduspargis viibimise vältel nägin vaid üht suuremat rändeparve, mis kaitsealast kõrgelt üle lendas. Edasi jalutades püüdsin kaamera ette siiski mitmeid suuremaid ja pisemaid veelinde. Linnuvaatluste tsoonile järgnes luiteala, kus madalate roht- ja puhmastaimede kõrval kasvasid igerikud ja pooleldi kuivanud männid. Rohurindes vääris märkimist meie soolikarohu kena sugulane, samas leidus ka mitmeid mulle päris tundmatuid sukulentsete sugemetega taimi. Esindamata ei olnud ka putukariik: eriti arvukalt lendas ja sibas luidete vahel ringi nägusaid lillaka selja ja beeþide laikudega jooksikuid. Kohtasin põgusalt ka üht üsna suurt pruuni põhitooniga liblikat, kes paraku polnud vähimalgi määral huvitatud pildile jäämisest. Aga et ülejäänud seltskond asutas end peagi tagasi bussi suunas, siis ei saanud minagi luite-uuringutega kuigi pikalt tegeleda. Ilm oli selleks ajaks päikesepaiste toel muutunud üsna palavaks, nii et kaasavõetud jope osutus peagi ilmselgeks liialduseks.
Kõik mentorid taas õnnekombel bussidesse kogutud (iseorganiseerumise teel, sest bussi juurde naasmise aega ei olnud eelnevalt kokku lepitud – sarnasel viisil ongi toimunud kõik meie ekskursioonid), jätkus sõit, ja peagi avastasime, et see kulgeb Murcia poole. Seekordseks sihtpunktiks osutus Murcia ülikoolilinnaku lähedal paiknev suur Estrella Levante õlletehas. Selle tosin mitmekümne meetrini kõrguvat hiigelmahutit pidid giidi sõnutsi sisaldama 12 000 000 liitrit kesvamärjukest. Aga alustuseks suunati meid hoopiski õlletehase söögi- ja joogikohta, kus ettekandjaneiud serveerisid letile valiku erinevaid «õllesnäkke», alates vorsti- ja juustuviiludest, jätkates väikeste pirukatega ning lõpetades soolapähklite ja kartulikrõpsudega. Loomulikult kuulus asja juurde ka õlu, mida soovijatele kallati väikestesse topsidesse piiramatus koguses. Kes aga humalajooki ei armastanud, võis lasta hea maitsta ka omapärasel veinirüüpel, mis lisaks punasele veinile sisaldas karboniseeritud mineraalvett ja sidrunimahla – tuleb nentida, et see polnud üldse paha jook. Keha kinnitatud, suunduti uudistama söömakoha aias kasvavaid botaanilisi huviväärsusi. Need hõlmasid muuhulgas ühtaegu küpseid vilju ja õisi sisaldavaid apelsini- ja sidrunipuid, tooreste viljadega viigipuud, suurt kummipuud ja kõrget roosipõõsast ning veel mitut eksemplari, mille liigi määramisel hätta jäime. Tsitrusepuudest sattusid eriti suurde vaimustusse põhjamaade delegatsioonid, pildistades nonde vilju ja õisi iga nurga alt, nuusutades lehti ja paaril puhul ka käepärast vilja suveniirina vaikselt taskusse libistades. Mina üritasin jõulise hüppe abil omastada üht eriti ebastandardse välimusega sidrunit, mille müümise eest iga Euroliidu poepidaja karmi trahvi võiks pälvida, siiski jäi mul veidi puudu (ehk liigjõuliste söömaaegade süül), nii et too loberik sidrun jäi minust puu otsa edasi. Järgnevalt korraldasid võõrustajad meile ringkäigu tootmisruumides, alustades toormemahutitest, möödudes kvaliteedi hindamise laboritest (mis uudistajate tarvis olid koridorist eraldatud klaasseintega) ja jõudes viimaks villimisruumi rõdule. Sealt avanes tore vaade hiiglaslikule saalile, kus maona siuglev tootmisliin algas õlle villimisega pudelitesse, jätkus korkimisega ja päädis pudelite pakendamisega kileplokkideks. Töötajaid liikus selle hiigelmasinavärgi keskel vaid mõni üksik, peamiselt tundus nende ülesandeks olema praagi väljanoppimine. Järgnevalt suundusime viimasesse ruumi, kus kiletatud pakendid tõsteti kastidesse ja ladustati spetsiaalsete tõstukite abil. Kokkuvõttes esindas tehas moodsa tööstusliku tootmise kõrgtaset, jättes vägagi tõhusalt toimiva asutuse mulje.
Tagasisõidul Los Alcazeresisse jagati meile välja õpilaste esimese eksperimendi paljundatud vastustelehed ja þürii koostatud hindamisskeemid. Nendega hiljem hotelli kohvikus ja õhtusöögilauas tutvudes ilmnes, et bioloogia osa oli mõlemal tiimil sooritatud päris kenasti. B-võistkonna vastustes esinesid veidi suuremad lahknevused võrreldes etteantud „õigete“ vastustega, kuid eeldasime, et nad olid korrektselt kasutanud endi tehtud kalibreerimisgraafikult võetud andmeid. Seetõttu võis arvata, et bioloogia eest saame loota korralikku punktisaaki. Suisa hästi olid mõlemad Eesti võistkonnad toime tulnud füüsikaga, seevastu keemia osas oli B-tiimi kimbutanud ajahäda ja mitmed rehkendused olid jäänud kirja panemata. Õhtusöögil kohtusime ka eksperimenteerimast naasnud Eesti võistkondadega. Mõlemad tiimid olid endi seekordse sooritusega üpris rahul, leides, et teisel katsel õnnestusid ajakasutus ja tööjaotus juba märksa paremini. Nii saadi sedapuhku kõik ülesanded üsna täpselt enne tööaja lõppu sooritatud – kui ka sisu osas ei eksitud, võib loota kopsakamaid punktisaake kui avaeksperimendi eest. Hiljem jagati välja þürii punktilehed, kust üllatusega avastasime mitmeid ebakõlasid. Eriti just bioloogia osas oli meie meelest ülekohut tehtud mõlemale võistkonnale, võttes kõvasti punkte maha igati korralike graafikute eest ja jagades nulle korrektselt arvutatud ülesannete puhul, kus oli pruugitud algandmeid oma graafikult. Selge on see, et bioloogia osas seisab meil homme ees kõva vaidlus þüriiga, et Eesti tiimidele punkte juurde võita. Füüsika osas oli probleeme vähem ja meile väljapakutud punktid päris head. Seevastu keemia punktide juures avastas Timo taas mitmeid küsitavusi ja ühe päris jämeda korraldajate poolse vea, kus ilmselge kopolümeer oli loetud homopolümeeriks. Neidki asju tuleb homme þüriiga klaarida.
Karin käis õhtul ka koordinaatorite koosolekul, kus oli arutatud EUSO tulevikuga seotud teemasid. Selgus, et üleilmne majandussurutis on oma jälge jätmas ka EUSOle: järgmise ja ülejärgmise aasta olümpiaadid toimuvad Euroopa Liidult jt instantsidelt lisaraha leidmata arvatavasti kriisiprogrammi alusel. See tähendab vaid nelja ööbimist kohapeal ja ühtainsat eksperimendivooru senise kahe asemel. Järgmise aasta korraldajaks on tõenäoliselt Rootsi, aga kui nemad raha kokku ei saa, siis läheb korraldusõigus slovakkidele. Eesti oli Karin ettenägelikult paigutanud ooterivi tagaossa, esialgu aastasse 2017 (kõik osalejariigid peavad millalgi korraldamise ka enda õlule võtma). Sellal kui meie mõttetööd harrastasime, veetsid õpilased aega karaokeüritusel. Nende jaoks ongi nüüd olümpiaadi töine osa läbi ja homme ootab neid sõit kohalikku sõjakooli, uudistamaks õhuvägede väljaõpet. Õhtul on neile ette nähtud 5 tundi vaba aega, mis sobib kulutamiseks näiteks bridþi mängides, hotelli basseinides sulistades või Los Alcazaresi kaubanduse jm huviväärsustega tutvudes. Mentoritel seisab aga, nagu juba mainitud, ees tõsine võitlus oma võistkondade punktiarvete kasvatamise nimel. Enne lõunat leiab aset I eksperimendi arbitreerimine ehk modereerimine ehk punkti-arutelu, õhtupoolses programmis võetakse aga ette eilse eksperimendi punktid. Loodetavasti õnnestub meil þüriile endi seisukohtade õigsus (s.t et meie omad TEGELIKULT oskasid enamvähem kõike ja lähtusid korrektsetest eeldustest) selgeks teha.
|
