Pühapäev, 5. aprill Otsekui linnutiivul oligi sündmusterohke olümpiaadinädal lõpule jõudnud ja kõigil delegatsioonidel käes aeg kojusõiduks. Enamusele neist algas see päev kosutava uinaku ja järjekordse küllusliku hommikueinega hotelli söögisaalis. Aga paraku mitte eestlastele ega veel kolmele delegatsioonile. Juba kell pool viis plärises mu mobiiltelefon, kuulutamaks rahutu paaritunnise uinaku lõppu. Kõik kompsud lõplikult kokku pakitud ja sahtlid-kapidki üle kontrollitud (hiljem selgus, et tõepoolest ei jäänudki midagi maha!), tarisime oma varanduse fuajeesse, kus Karin meid juba ees ootas (õpilased laekusid veidi hiljem). Kariniga kahasse sooritasime seejärel olulise toimingu, teavitades eestlaste tublidest tulemustest meilitsi ka kodumaad. Lakooniline uudis ära saadetud, oligi käes aeg bussidesse asuda, et alustada veidi üle tunni kestvat sõitu läbi ööpimeduse ja peaaegu tühjade kiirteede kirdesse, Alicante poole. See Murciast veidi väiksem linn on samanimelise provintsi keskuseks – meie saime Alicantet põgusalt silmata vaid ülelennul läbi lennukiakna.
Poole seitsme paiku lennujaama jõudes seisis meil ees mitu tundi ootamist, sest British Airwaysi lend Londonisse pidi väljuma alles pärast kümmet. Veetsime selle aja ootesaali vähestel ebamugavatel metall-toolidel suikudes ja einesaalis La Marina üpris hinnalisi võileibu mugistades. Ühtlasi avaldasime kõik lootust, et meie olümpiaadireisi rahastav Tartu Ülikooli Teaduskool leiab vaatamata karmile surutisele võimaluse hüvitada ka tagasisõidupäeva eined. Check-in, mõõduka karmusega läbiotsimine ja muud rutiinsed, kuid tülikad ja ettearvamatud reisiprotseduurid õnnelikult seljataga, võisimegi viimaks kohad sisse võtta brittide õhulaevas. Mulle trehvas sedapuhku aknaalune koht, mis võimaldas jälgida ja pildistada muuhulgas lumiseid Pürenee mägesid, Hispaania metsikuma ilmega alasid ja Lõuna-Inglismaa toredaid lapitekki meenutavaid põllumajandusmaastikke, rääkimata Atlandi ookeanist ja sellel kurseerivatest tikupea-suurustest alustest. Londoni lähistel seletas silm ka rohetavaid karjamaid ja neile pikitud vatitupsusid — lambaid. Kogu seda rõõmu tumestas minu jaoks paraku üha ägenev nohu, mis tõi maandumise eel kaasa ka kõrvade eriti ebamugava lukkumineku. Meie ülejäänud reisiseltskond veetis lennureisi mõnusasti juteldes, lugedes ja üksteise võistlustöid uurides.
Pärast kolmetunnist lendu Greenwichi aja järgi keskpäeva paiku Catwicki lennujaama põhjaterminali saabudes oli meie esimeseks ülesandeks välja selgitada, kuidas pääseda lõunaterminali, kustkaudu pidi toimuma minek Estonian Airi lennukile. Pärast mõningat kurseerimist kosmilise disainiga koridorides ja eskalaatoritel jõudsime ühte väheldasse ruumi, mille klaasuste taga võis märgata ringisõitvaid kaubaveokeid. See oligi vahejaam, kust kirjade järgi iga 15 minuti järel pidi väljuma buss lõunaterminali suunas. Pärast veerandtunni tulutut möödumist (Erik lõbustas end sellal eskalaatorist «vastuvoolu» ülesvudimisega) katkes viimaks Sandri kannatus, kes helistas etteantud abinumbril, teavitamaks asjaomast personali meie bussiootusest. Paar minutit hiljem oligi soovitud sõiduk ukse ees. Umbes kilomeetri jagu kurseerimist lennujaama isikupäratu tehismaastiku keskel (selle asemel et bussiaknast näha Big Beni, Towerit või muid huviväärsusi) tõi meid lõunaterminali vahejaama. Seal selgus, et meil tuleb suunduda ülespoole, mille tarvis leiduski ruumis sobivalt lift, kuhu end otsemaid üheksakesi sisse pressisime (hiljem selgus, et see oli tegelikult mõeldud kuni kaheksale persoonile, ja kasuks ei tulnud ka Costa Narejose rikkalikud eined. Igatahes, Karini nupulevajatuse järel tekitas lift mitmesuguseid omapäraseid helisid, ilmutamata samas mingit märki soovist ülespoole kerkida. Viimaks jäi sõiduriist sootuks vait, hoides uksed kindlalt suletud. Olime lõksus!
Paanikasse sattumata leidis kogenud reisimees Timo otsekohe seinalt teenindustelefoni, mille abil teadustas lennujaama meie täbarast saatusest. Seepeale lubati saata meid vabastama mehaanikute brigaad. Mõni minut hiljem võiski väljast kuulda kobinat ja hääli – meie pääsemine oli lähedal! Peagi sooritas lift veel ühe nõksatuse, veidi hiljem avanesid ka uksed, märkimaks meie saabumist... korrus ülespoole, kuhu jõudnuksime hõlpsasti ka trepi kaudu! Tänasime kolme remondimeest, paludes nende pealikul ise staapi teavitada meie õnnelikust pääsemisest (vastav palve oli enne Timole esitatud). Tuleb ka lisada, et ligi 10 minutit kestnud lõksusviibimise vältel ei ilmutanud keegi meist paanika sugemeid, pigem võtsime seda kõigi jaoks esmakordset kogemust läbi huumoriprisma. Oleks meie sekka trehvanud mõni klaustrofoobik, võinuksid vahejuhtumi tagajärjed ka kehvemateks kujuneda. Järgnevalt ootas meid taas turvakontroll, mida britid võtsid üpris tõsiselt. Nii tuli kõigil ajutiselt loobuda nii püksirihmadest, lukuga rõivastest (pükste kallale õnneks siiski ei kiputud) kui ka jalatsitest. Rääkimata metalsest-elektroonsest taskusisaldisest. Kogu see kraam korvides läbi skänneri lähetatud, võisime ka ise turvavärava läbida – mitmel puhul hakkas see piiksuma, mis tähendas reisisellile vastavalt mees- või naisturvatöötaja poolt sooritatavat läbikobamist. Siiski pääsesime turvakontrollist kadudeta ja pärast paarikümneminutilist ootust (keskealine naistöötaja, kes oli enne Timo hüpoteetilisele protseduurilisele küsimusele vastanud «Ma olen nutikas, sest olen naine» ei suutnud varem oma passikontrollimise aparatuuri käivitada) pääsesimegi viimaks transiittsooni karmist (ja kõikmõeldavate keelusiltidega küllastatud) kadalipust avara ootesaali kaubanduslikku paradiisi.
Järgmised neli tundi veetsime igaüks omal viisil, kes raamatut lugedes ja nina nuusates (mina), kes raamatut kuulates (Timo), kes rohkearvuliste, kuid ülikalliste poodidega tutvudes või niisama üldises melus hängides (Karin ja noored). Eva-Lotta ja Kadi-Liis sooritasid ka tubli lõunauinaku ootesaali võrdlemisi pehmetel toolidel. Kell 16 oli meil paika pandud kohtumine eskalaatorite juures, et ühiselt leida sobivaim paik lõunasöögiks. Üsna üksmeelsel otsusel kujunes selleks McDonalds – ilmselt kogu lennujaama ainus söömapaik, kus puudus eri-juurdehindlus. Super-size formaadis burgerid ja joogid hinge all, pidanuksime veel pool tunnikest check-ini algust ootama. Kell 17 seadsimegi endid sisse infotabloo all, pingsalt jälgides, millal Tallinna-lennu reale lisandub info «lennuvärava» (gate) kohta. Seda tuli meil aga õige pikalt oodata, nii et jõudsime juba tõsiselt kahtlema hakata meie lennu toimumises. Viimaks siiski info saabus, seejärel kohe lisandusega, et pardaleminek on kohe lõppemas. Kiiruga kohale tõtates selgus siiski, et passinäitamis-saba kontrollpunkti juures oli alles moodustumas. See tähendas väljalennu mõningat hilinemist. Lennukile pääsu oodates võtsid noored uuesti revideerida II vooru eksperimenditööd, mispeale avastasin kurvastusega, et olin enda kätte usaldatud keemia ja bioloogia lehed unustanud British Airwaysi Boeingu istmetaskusse. Õnneks mind seepeale siiski lennukist maha ei jäetud. Kui meid viimaks pardale lubati (mulle sattus taas aknaalune koht), pidime veel üle poole tunni õhkutõusu ootama, kuna millegipärast oli tekkinud viivitus pakkide pealelaadimisel. Lennukis viibimise aeg kujunes nohusele siintoksijale, kelle kuivade taskurätikute varu ammendumas oli, üpriski piinarikkaks. Reipust teeseldes püüdsin siiski lugeda sisenemisel saadud Postimeest ja puhuda juttu minu kõrval istunud Kadi Liisiga, viimaks mõlemast üritusest loobudes ja uinakut etendades (ägeda nohu ja kasina nuuske-substraadi korral on kaval pead kuklas hoida).
Tallinnasse jõudsime mõõduka hilinemisega pool tundi enne südaööd. See tähendas tartlastele (mina, Timo, Eva-Lotta ja Uku-Laur) siiski lahedat jõudmist kell 0.25 väljuvale liinibussile. Aga esmalt oli tarvis ära oodata kohvrite saabumine. Ühtlasi ilmnes, et Tallinna Lennujaamast oli äsja saanud Lennart Meri Tallinna Lennujaam (lühidalt: Lennu Jaam), mispuhul oli saali üles seatud ka tore temaatiline fotoinstallatsioon Lennartist ja temaga seotud olulistest sümbolitest. Kohvrilindi käivitudes võtsime sisse positsioonid, et möödatüüriv kallis varandus kindlalt kätte krahmata. Üksteise järel kotid saabusidki, vaid Eva-Lotta ja Kadi Liis koos paari teise reisijaga jäid nukralt silmitsema peaaegu tühjaks saanud linti, kuhu uut laadungit polnud juba mõnda aega lisandunud. Vaid üksainus kohver oli oma esimeselt ringilt naasmas – õnneks osutus see Kadi Liisile kuuluvaks. Aga Eva-Lotta reisipagas jäigi kadunuks, mis neiu arusaadavalt väga morniks muutis. Alarmeerisin Karinit, kes asus lennujaamatöötajatega asju ajama, sellal kui me Tartu-bussi suundusime. Peagi Karin helistaski, andmaks teada, et Eva-Lotta pagas saadetakse ülesleidmisel talle Tartusse järele – loodetavasti saab see peagi toimuma. Kella 3 paiku saabusime Tartusse, märkimaks üheksapäevase EUSO-reisi lõppu. Kellele kullasäraga ehitud, kellele pisut pettumuslik, oli see reis siiski kõigile meist pakkunud huvitavaid kogemusi, salvestudes alatiseks iga osaleja mällu. Ühe küsimuse sooviksin mitmete Eesti EUSOlaste nimel veel tõstatada. Nimelt tervitatakse meie rahvusvahelistelt tiitlivõistlustelt medalitega saabuvaid sportlasi lennujaamas reeglina lillede, pidulike kõnede ja käepigistustega. Miks ei võiks see sarnaselt toimuda ka objektiivselt võttes sugugi mitte vähem kaaluka olümpiaadiedu korral, väärtustamaks meie parimate õpilaste ja tulevaste teadustippude Eestile au toonud saavutusi? Tahtmata visata kivi kellegi kapsaaeda, võiks antud küsimus asjassepuutuvatele ministeeriumi ja ülikooli funktsionääridele siiski kerget mõtteainet pakkuda.
|
