Teisipäev, 31. märts Päev algas minu jaoks taas erakorralise kohustusega – nimelt volitati mind kell 7 varahommikul sooritama äratuskõne naabertuppa Eva-Lottale ja Kadi Liisile, kellel seisis ees sõit Murciasse esimest eksperimenti sooritama. Eriäratus oli tarvilik põhjusel, et Karin oli meie võistlejatelt eile ära korjanud telefonid, mis ühtlasi äratuskelladena talitlevad. Pärast veel paar tunnikest tukastanud, võtsime kolmekesi käsile järjekordse küllusliku hommikusöögi, misjärel algas mentorite vaevumärgatav, ent sihikindel ränne hotellist välja. Kahtlustasime selle põhjusena suundumist programmis äramainitud spaasse, mille osas aga puudus igasugune täiendav info. (Viimane asjaolu kipubki käesoleva olümpiaadi üheks tunnusjooneks olema – kahe aasta eest Potsdamis V EUSOl kogetud Saksa ornungist on Hispaanias toimuv kaugel kui Püreneed Nuustakust.) Õnneks läks aktiivsel ja inimestega hästi jutusoonele saaval Timol korda välja selgitada, et kõnealune Aqualia nime kandev spaa asub umbes 800 m jalutuskäigu kaugusel meie hotellist, ja sinna võib igaüks minna eraldi, talle sobival ajal. Nii asutasime Timoga endidki teele, sellal kui Karin nautis kaasavõetud köitvat teost teaduse uutest horisontidest. Läbi tontlikult tühjade valget ja kollast tooni suvemajade kvartalite, aedades kasvamas muuhulgas sidruni-, mandariini-, aprikoosi- ja kastanipuud, männaselise võraga araukaariad ja tursked viigikaktused, jõudsimegi viimaks spaa juurde. Sinna sisenedes ilmnesid kohe komplikatsioonid, kuna kassas asuv daam ei vallanud sõnagi rahvusvahelise suhtlemise keelt, samas kui riidekapp nõudis lukustumiseks meil puudunud üheeurost münti ja me ei olnud kaasa võtnud ka rätikuid. Kõiki oskusi mängu võttes läks meil korda töötajalt kogu tarvilik kraam välja meelitada (minul mündid ja Timol asutuse 2 viimast vaba rätikut), millele lisandusid ujumismütsikesed. Spaa ise osutus väikeseks, kuid sümpaatseks lõõgastus- ja turgutuspaigaks, mis välibasseinide kõrval sisaldas katusealuses ruumis mitmeid väikeseid erisugust vesimassaaþi pakkuvaid basseine ja lesilaid. Muuhulgas ka jääkülma veega pisikest basseini läbijalutamiseks paadunud talisuplejatele ja muidu hulludele. (Uhkusega võin nentida, et mina käisin seal sees ära, sellal kui Timo soojas mullivannis mõnules.) Kena teenindajaneiu juhatas meid hiljem ka tillukesse sauna, mis küll põhjapoolsematele asutustele kordades alla jäi nii temperatuuri kui muude leilimõnude pakkumise poolest. Pärast väikest soodsa lõpuga ekstsessi vahetusse läinud rätikutega võisime tublisti turgutatutena ja üpris rahulolevatena koduteele asuda. Ühe aia äärest leidsime põneva punast karva hiidkärsaka, kes kahjuks elutee juba lõpetanuna siiski jätkuvalt väga fotogeeniliseks osutus.
Järgnevalt veidi niisama hotellitoas lesinuna ja järjekordse vägeva lõunaeine lõpetanutena (mis sisaldas harilikumate suupistete kõrval ka seepiaid ja suuri garneeringuga karpe oma kojapoolmes) jõudis hedoonikutest mentoritel kätte aeg asuda bussidesse, et suunduda tutvuma Tehnoloogiapargiga. Milline see täpsemalt on ja kus asub, sellest ei olnud meil jätkuvalt õrna aimu. Karin otsustas kavalasti ka tollest käigust kõrvale hiilida, et rutem oma põneva lugemisvaraga lõpule jõuda.
Alguses viis meie tee juba harjumuspäraselt Murcia suunas, kuid käändus seejärel põhja poole, kuni jõudsime kesk põlde ja tsitruseistandusi asuva moodsa välimusega hoonetekobarani, mis paiknes kõrge võrkaia taga. Silt aial kinnitas, et tegu oligi Murcia regiooni Fuente Alamo tehnoloogiapargiga. Meile avati lahkesti väravad, misjärel buss asus laveerima osaliselt veel valmimisjärgus tööstus- ja kontorihoonete vahel. Viimaks jäimegi peatuma ühe taolise juurde, ent bussist väljudes selgus, et kohe meid sisse lasta ei taheta, vaid peame kümmekond minutit õues ootama. Bioloogiamentorid, mina nende hulgas, tõttasid kohe läbi kammima hoone kõrval asuvat umbrohtunud ala, uudistades ja jäädvustades erisuguseid taime- ja putukaliike. Viimaste liigirikkus ei osutunud küll kuigi suureks, piirdudes suurepealiste mustade sipelgatega, seevastu flooras tõusid esile lopsakad kollased karikakrad ja nende toredad valge-kollaste kroonlehtedega sugulased. Nood kaks kauni välimusega korvõielist näivad Kagu-Hispaania ökosüsteemides täitvat sarnast kohta, mis meil näiteks võilill ja «rakvere raibe» — neid kasvab sisuliselt kõikjal. Bioloogide rõõmuks avastati hoone seinalt ka parajasti kestumisega ametis olnud priske koibik, keda julgemad, sh mina kätte võtsid ja pildistasid. Seejärel panin looma tema algsesse asupaika tagasi, ignoreerides tema soovi hoopiski mu käele lösutama jääda.
Pärast pooletunnilist ootamist kutsuti meid ka lõpuks seminariruumi, kus kohalik boss püüdis ülimalt vaevalises inglise keeles ja iga teise lause puhul tõlgi abi vajades meile seletada tehnoloogiapargi ajalugu, kontseptsiooni, iseärasusi ja asukaid. Viimasteks osutusid neli kompaniid, paaril neist veel hoonestuse rajamine pooleligi. Üldiselt oli see üritus aga märksa ebahuvitavam kui eelnevalt sooritatud loodusvaatlused. Sama kehtis ka järgnenud bussituuri kohta üsna ilmetute hoonekastide vahel. Järgmisena löödi grupp kaheks, kellest pisike osa suundus tutvuma tehnoloogiakeskusega, valdav enamus marssis aga uudistama farmaatsiatehast. Meie Timoga kuulusime vähemuse sekka, kelle kohalik töötaja esmalt juhatas täiesti tühja tootmissaali, mille ühe seina ääres kössitas tünjas metallkobakas – meie giidi sõnutsi lainekõrguse mõõtur. Neil oli veel hiljuti selles saalis asunud ka üks teine ja vägevam kaadervärk, too oli aga kahjuks hiljuti ära viidud. Seega juhatati meid tutvuma kontoriruumidega, neistki suur osa veel kasutusele võtmata. Ülakorrusel patseerisime veidi katusel, sellal kui giid pajatas tehnoloogiapargist laiemalt. See hakkas tegutsema 4 aasta eest ja kavas on juurde otsida uusi firmasid. Viimaseks andvat lootust paiknemine arvestatavate keskuste Murcia ja Alicante lähistel. Igatahes au neile majandussurutist trotsivatele optimistidele — lootkem, et mõne aasta pärast suudavad nad külastajatele juba põnevamaid kogemusi pakkuda! Täna anti igale külastajale lohutuseks kaasa hispaaniakeelne infobuklett, teaduspargi logoga minitaskulamp ja märkmik.
Õhtusöögi ajal (ma parem ei hakka sedapuhku pikemat menüükirjeldust esitama, et häid lugejaid mitte kadedaks muuta) jõudsid meie lauda ka avaeksperimendiga valmis saanud õpilased. Eesti esimene võistkond oli võrdlemisi heatujuline, ehkki ajaga oli neil pingeliseks läinud. Osavate taktikutena suutsid nad aga labori ülevaatajatelt nii palju lisaaega juurde meelitada, et kriitilise tähtsusega suurtabel sai lõpuni täidetud. Kuluaarivestluses oli keegi laboritöötaja pillanud lause, et eestlased olla olnud tugevad. Eks näis, sest ega konkurendidki ei maganud! Teise võistkonna liikmed olid paraku pisut kurblikumad, kuna neid oli ajahäda veelgi enam kimbutanud, nii et kõigi töödega ei jõutudki valmis. Samas nenditi, et iseenesest olid ülesanded päris jõukohased. Enamus õpilasi kasutas agaralt võimalust jälle mentoritega vabalt juttu puhuda ja oma soorituste üle muljetada või tagasisidet nõutada. Juba homme õhtust algab taas «vaikiv ajastu».
A-võistkond oli pärast oma eksperimendi sooritamist sõidutatud nautima jahi- ja kanuusõitu, B-võistkond viidi aga tutvuma Murcia Juan Carlose nimelise kooliga. Neljapäeval toimub sama vahetatud koosseisudega. Aga esmalt seisab homme kõigil EUSOlastel ees ühine huvireis iidsesse Cartagenasse. Hiljem ootab mentoreid teine tõlkimine, sellal kui õpilased saavad nautida vaba aega ja hotellis toimuvaid meelelahutusi.
|
