Kolmapäev, 1. aprill Teine suur tõlkimispäev algas siinkirjutajale vaatamata tublile kaheksatunnisele magamisele üsna uniselt. Olukorda ei aidanud parandada ka rikkalik hommikueine, mille järel süvenes pigem veelgi soov horisontaalasendisse naasta ja leiba luusse lasta. Taolist siestat meile aga ei võimaldatud, sest juba olid ette veerenud meid Cartagenasse linnatuurile sõidutavad bussid. Tollesse antiikse hõnguga sadamalinna võtsime ette kõik koos, muljetades teel maast, ilmast ja jalgpallist (Timo ja noored), lugedes ülipõnevat raamatut (Karin) või vahtides aknast välja ja aegajalt fotosid plõksides (mina). Cartagena – 3000-aastast ajalugu eviv auväärne linn, antiikajal tuntud ka kui Mastia ja Cartago Nova – on ennemuiste võõrustanud paljusid tänaseks juba kadunud kultuure. Kartaagolastelt 209. e.Kr roomlaste kätte langenud linna on hiljem vallutanud muuhulgas germaanid, bütsantslased, araablased ja kristlased – tulevik peab näitama, kas sellele reale tuleb veel lisa. Igatahes on kõigi nende muutustega linna ja selle ümbrusesse merepõhja kogunenud rikkalik kultuurikiht, mis pakub palju põnevat uurimist arheoloogidele. Nii leiduvadki Cartagenas nii arheoloogia- kui allveearheoloogia muuseum.
Cartagenasse saabumise eel loeti rahvale sõnad peale, et esimesed 2 bussitäit moodustavad Rühma 1 ja tagumine paar Rühma 2. Bussidest väljusime kesklinna lähistel, kust oli vaid lühike maa linna amüsantsesse saja-aastasesse raekotta. Viimases tervitas meid kohalik abilinnapea, misjärel tutvusime ka hoone rikkaliku interjööri ja sisustusega. Ajalooliste linnaisade portreede kõrval seisis ühel seinal aukohal ka ühe kuulsaima cartagenalase, allveelaeva leiutaja Isaac Perali portree. Tolle suurkuju konstrueeritud allveelaeva elusuuruses mudel kaunistab ka linna sadamarajooni üht purskkaevu. Raekojast lahkudes avastas Kadi Liis, et tema digikaamera on kadunud. Ta uskus olevat selle jätnud raekoja välistrepile, millel ühispilti tehti. Hoogsad otsingud, millesse liitusid ka giidid, ei toonud esialgu tulemust ja Karin andis neiule asenduseks oma väikese kaamera. Järgmisena asus suurem osa meie rahvast tungima Rooma Teatri muuseumisse, mis asus otse raekoja vastas. Kusjuures gruppidest ei tehtud enam juttugi – kes ees, see sees! Mittemahtunud, sh me Timoga ja kõik Eesti poisid, veetsime veerand tundi nõutult, kuni selgus, et üks giididest on ees minema kapanud, ja õigupoolest tuleks talle järgneda. Nõnda jõudsime jahisadamasse, kus mõne aja pärast sai selgeks, et kavas on külastada allveearheoloogia muuseumi. See idee materialiseerus aga alles pärast ligi pooletunnist ukse taga passimist, misjärel meid sisse juhiti ja alustuseks filmi vaatama suunati. Too oli täiesti hispaaniakeelne, nii et ega keegi õieti aru ei saanud, mis asju arheoloogid vee all ajasid. Aga muuseum, kus eelnenud venitamisest tingitud ajanappuse tõttu vaid 25 min viibida võisime, oli küllaltki heatasemeline, pakkudes vitriine erinevate ajastute veealuste leidudega, esitledes terviklikku antiikset paadivrakki ja tutvustades nutikatel viisidel allveearheoloogi töö spetsiifikat. Rikkalikult olid kasutamist leidnud arvutid ja videoekraanid.
Muuseum nähtud, saime kokku I grupiga, kes oli käinud uudistamas Rooma teatrit. Nüüd oli aeg osad vahetada. Alguses tundus meile Timoga, et valdavalt üsna ebakompaktse moega arheoloogilistest leidudest koostatud igavapoolne muuseumiekspositsioon ongi kõik, mida meile näidatakse. Kuid seejärel juhtis giid meid läbi kivise käigu antiikse amfiteatri tribüünile! See suurel määral rekonstrueeritud teater pärineb 2. sajandist p.Kr, olles ajaloos kannatanud sarnaseid vintsutusi kui Cartagena linn tervikunagi. Vahepeal möödusid pikad sajandid, kus amfiteater oli sisuliselt unustatud ja selle kohal paiknesid linnamajad. Aga mõnekümne viimase aasta jooksul on arheoloogid ja ehitajad teinud ära hiiglasliku töö, et amfiteater linnaruumi tagasi tuua. Läbimõõduga veidi üle 100 meetri jääb see tublisti alla Rooma Colosseumile, kuid tegu on siiski Hispaania suurima omataolisega, mille ehituseks Rooma päevil ressursse ei säästetud. Teater pole rekonstrueeritud küll täiel määral, kuid pakub siiski koostoimes infoplakatite, algse teatri mudeli ja giidi seletustega üsna hea ettekujutuse, kuidas võisid ennast tunda toonase Rooma provintsi erinevad ühiskonnakihid Uus-Kartaagos teatrielamust nautides. Kahjuks nende kolme külastusega meie Cartagena-reis piirduski, sest vaba aega ülejäänud vanalinna ja muude huviväärsuste iseseisvaks avastamiseks meile ei jäetud. Selle asemel suundusime bussidesse, kust leidsime eest teise eksperimendivooru ingliskeelsed töövihikud. Ilmnes ka rõõmustav asjaolu, et giidid olid üles leidnud Kadi Liisi digikaamera. Viisakuse huvides tuleb veel mainida, et Cartagena linn oli igale EUSOlasele eraldanud kingipaki, mida enne bussiminekut kahest ostukärust välja jagati. Kui õpilaste paki sisu oli igati asjalik, sisaldades stiilset kotikest ja kalkulaatorit, siis mentorid olid sunnitud leppima info-DVD ja erkpunast või roosat karva kosmeetikakotikesega. Mul puudub küll igasugune aim, mida sellega teha, aga aitäh siiski, Cartagena! Hotelli naastes sai lõunastatud ja veidi ka wifi-internetis surfatud, kuni saabus aeg taas suunduda hotelli taga paiknevasse Infanta Christina nimelise spordikeskuse ebamugavasse seminariruumi, kus pidi algama teise eksperimendi arutelu ja tõlkimine. Bussis ilmnes, et seekordsed bioloogiaülesanded sisaldavad taas tugevaid keemia ja eriti just füüsika sugemeid. Avaeksperimendis siidiusse ja nende toodangut lahanud leedi Silky ja Mr Cottonfieldi asemele oli mängu toodud uus peakangelane – konservifirma boss hr Hero. See isand tundis äärmiselt suurt huvi puuviljamahlade ja -konservide biotehnilise töötlemise vastu, pidades eriti silmas bakterikultuure, mis suudaksid vähendada mahlade paksust (viskoossust). Sobivate kultuuride leidmiseks tuli aga teha katseid erinevate bakterite ja nende elukeskkonnaks olnud vedelike ehk supernatantidega. Erinevate ainete ja nende mitmesuguste kontsentratsioonide suutlikkust pektiine (looduslikke paksendusaineid) ensümaatiliselt lagundada aitas kindlaks teha kaheharuline ja kapillaare sisaldav katseseade – viskosimeeter. Samuti võttis isand Hero luubi alla C-vitamiini sisalduse puuviljamahlas, sooritades selleks tiitrimise ja joonistades graafiku. Viimaks aga leidis sama härrasmees tarviliku olevat kindlaks teha mahlade soojuslikud omadused, et välja arendada paslikud meetmed suurte mahlakoguste jahutamiseks. Selleks tuli mahl juhtida pideva voona läbi spetsiaalse seadeldise – kalorimeetri, milles see takisti mõjul soojenes. Seadme kummastki otsast temperatuuri mõõtmine ja energeetilise tasakaalu põhimõtte rakendamine võimaldasidki leida olulise suuruse - mahla erisoojuse. Siingi oli tarvilik teha mõõtmistulemuste graafik – see otsustati töösse lisada viimasel hetkel mentorite ühisarutelu käigus.
Vaatamata sellele, et II vooru arutelu algas tunni võrra varem kui üleeile, jõuti ametliku tõlkimiseni ikkagi alles südaöö paiku. Kui keemia osa sõnastuse ja punktivahekordade arutelu kulges veel suhteliselt kiiresti ja libedalt, siis juba bioloogia-alane diskussioon võttis ägeda iseloomu ja hakkas märkimisväärselt venima. Küll tekitas mõnele mentorile probleeme joonisel olevate bakteritüüpide kujutusviis, küll vähetuntud ühikute kasutamine ja teisendamine, jne, jne. Lisaks luges EUSO põhiboss Michael rahvale taas moraali, et tõlkimise ja võistlustöö vahel ei tohiks õpilastega suhelda: talle olla ette kantud mitmest taolisest patustusest. Me, eestlased, endid sellest siiski puudutatutena ei tundnud – olime küll enne lõunasöögi ajal paari õpilasega mõne sõna vahetanud, aga vastav jutt oli prii igasugustest pahadest kavatsustest. Sedakorda võimaldati rahvale vabalt valida sobivaim paik töötamiseks, vaid oma osa arutelu ajal oli tarvilik kohal viibida. Nii veetsime Timogagi pärast õhtusööki paar tundi hoopis hotellitoas (mina oma tõlget üle lugedes ja kontrollides, nobedam Timo oma audioraamatut kuulates), sellal kui toimus Karini tõlgitava füüsikabloki pikk ja põhjalik arutelu. Naasime staapi enne keskööd – selgus, et Michael oli vahepeal välja kraaminud toeka veinikasti, kust iga mentor tubli topsitäie märjukest endalegi sai nõutada. Kui ka keemia tekst ja vastusteleht kenasti tõlgitud sai, sooritasime tavapärased toimingud, et täielikult komplekteeritud ülesandeümbrik homme kenasti õpilasteni võiks jõuda. Magama saime öösel pärast kahte, samas kui meist jäi spordikeskusesse toimetama suurem osa ülejäänud tiime. Üldiselt tundub mulle, et sedalaadi maraton-arutelude kasutegur on ebaproportsionaalselt väike ja neid harrastatakse rohkem lähtuvalt sportlikust hasardist kui õilsatest püüdlustest oma võistkondadele kasu tuua.
Neljapäev toob õpilastele kaasa II eksperimendivooru, millele vahelduseks minnakse taas kahes grupis vastavalt kanuutama ja purjetama või külastama kuninga nimelist Murcia kooli. Mentorid saavad aga nautida vaba päeva, mis hõlmab visiiti Los Salinase loodusparki siinse Mar Menori lahe lõunatipus ning mingi kohaliku pruulikoja külastust meile teadmata paigas. Kolmas atraktsioon – retk paatidega kalakasvandusse – otsustati korraldajate poolt ära jätta, kuna ilmaprognoos vastavas kandis olla liiga tuuline.
|
