Laupäev, 4. aprill Viimane olümpiaadipäev algas emergency room’i (nagu Karin meie tuba naljatlevalt kutsuma oli hakanud) asukate jaoks üsna uniselt. Muide, öösel helistas jälle keegi meie tuppa, soovides ühendust saada retseptsiooniga. (Paari päeva eest avastasime oma toast ka voldiku, mis soovitas hädajuhtumi puhul võtta kõne esmalt just sinna, ühendust saamata aga helistada päästeteenistuse numbril 112. Paraku lõpeb viimane üritus sisetelefoni kasutades tirinaga meie hotellitoas.) Pool tundi enne kella 9-ks välja kuulutatud mentorite medalijagamis-koosolekut saime siiski «kargud alla» ja suundusime alla hommikueinele. Lisaks operatiivsele kehakinnitamisele varusime lauast vargsi ka veidi näksimist eelseisva suure linnatuuri tarvis. Seejärel haarasin meie toast seljakoti EUSO võidukarikaga ja suundusime taas C. A. R. Infanta Christina spordikeskuse (mida osa rahvast ekslikult autopaviljoniks on hakanud kutsuma) ebamugavasse seminariruumi, et ühiselt paika panna seekordne medalijaotus. Esmalt tutvustas Michael inglise keeles mitte kõige tugevamate Prantsusmaa ja Rumeenia vaatlejate raporteid eksperimendi külastusest – mõlemad leidsid, et kõik oli hästi korraldatud, assistendid abivalmid, tingimused kõigile võrdsed. Umbes pooled võistkonnad olla algusest peale toiminud sünergiliste tiimidena, teine pool aga tegutsenud kolme eraldi indiviidina. Samas, eksperimendi edenedes ilmnenud ka viimaste puhul rohkem koostöö-sugemeid.
Järgmisena otsustati võistkondade punktivahesid vaadeldes, et jagamisele läheb 5 komplekti kuldmedaleid ja 12 komplekti hõbedaid. Et olime eelnevalt saanud lehe oma tiimide punktidega, siis võisime Karini ja Timoga teha järelduse, et EUSO tugevasti ühtlustunud ja tõusnud taseme tõttu võidab B-võistkond hõbedad vaid juhul, kui A-tiim saavutab kokkuvõttes vähemalt 3. koha ja kuldmedalid. Õigupoolest olevat korraldajatel Murcias käepärast vaid 8 hõbedakomplekti, aga korralduskomitee esiduo leidis, et sellest pole probleemi – küll leitakse paslik lahendus (nt pronksmedalite hõbepaberisse keeramise või kiire galvaniseerimise näol). Eks me näe! Koosoleku lõpus andsime peakorraldajatele pidulikult üle mulluse võidukarika, mis kõigi eelduste kohaselt rändab sedapuhku kuhugi mujale. Vastavalt üldsuse soovil programmi tehtud muudatusele sõitsid mentorid Murciasse varem kavandatud kella 16 asemel juba kell 11. Seda põhjusel, et vastasel korral olekski meil jäänud lähemalt tutvumata linnaga, kus EUSO kirjade järgi toimus. (Los Alcazaresit seob Murciaga vaid kuulumine samasse maakonda, samas vähemasti siinse hetkeolukorra asetamisel Eesti konteksti võiks Los Alcazares olla näiteks Märjamaa, sellal kui Murcia oleks Tallinn – seejuures kõiki mainitud linnasid ja nende elanikke kõigiti austades.) Wikipedia andmetel on Murcias elanikke 434 000, mis muudab võrdluse Tallinnaga igati kohaseks. Hispaanias on tegu suuruselt seitsmenda linnaga. Murciat läbib ida-lääne suunaliselt Segura jõgi, mis on väidetavalt üks Euroopa saastatuimaid (selle Suure Emajõega võrreldava veekogu äärde jäi meie buss parkima, kui linnaga tutvuma siirdusime). Murcias valitseb semiariidne vahemereline kliima pehmete talvede (harva esineb siiski ka külmakraade) ja soojade, mõnikord ka kuumade suvedega. Just selles linnas on mõõdetud 20. sajandi Hispaania kuumarekord – 47,2 kraadi (1994). Päike paistab Murcias üle 300 päeva aastas ja vihma sajab vaid üksikutel päevadel – kuid siis mõnikord nii tugevasti, et mõne päevaga täitub suur osa aastanormist.
Igatahes jäi meile mitu tundi vaba aega, et omapäi tutvuda Murcia vanalinna ja ärikeskuse peamiste vaatamisväärsustega. Alustasime ringkäiku siiski ühiselt, EUSO 2009 peakoordinaatori prof Renuncio vedamisel (tema oligi see esi-tantsulõvi, keda varem mainisin). Professor tundis end oma kodulinna tutvustamisel nagu kala vees – joviaalsete þestide saatel pajatas ta üliinnukalt erisuguste arhitektuurimälestiste ja muude huviväärtuste kohta. Samas jõudis ta lühikese aja jooksul tänavail kohata ka kahte oma tuttavat ja üht last isalikult pähe patsutada. Alustuseks vedas professor meid kuulsasse Murcia katedraali, mis, nagu juba mainisin, pärineb 15. sajandist ja on kahtlemata linna väärikaim ning kauneim ehitis. Katedraali kõrge kellatorni on ka linna oluliseks maamärgiks. Katedraalis võisime imetleda rikkalikke renessansiaegseid kunstiaardeid - tegu ei ole küll Euroopa suurimate sekka kuuluva sakraalehitisega, kuid erisuguste maalide, vitraaþide, skulptuuride, nikerduste ja muude kaunistuste osas pole murcialased endale allahindlust lubanud. Võisime ka uudistada parajasti toimuvat missat. Seejärel leppisime kokku kohtumise kell 16 Santo Domingo väljakul (millele annab täiendava aura ühes nurgas kõrguv hiiglaslik plaatanipuu).
Järgmisena täitis prof Renuncio eelneva kokkuleppe, juhatades meid kohalikku veinipoodi, kus võisime imetleda pikki riiuleid ahvatlevate pudelitega, ja kust professori soovitusel soetasime pisut kohaliku piirkonna kvaliteetmärjukest. Toredad veinipakendid professori hoolde usaldatud (ta oli autoga) jätsime tänulikult nägemiseni, asudes linna avastama omal käel. Murcia tänavatel kurseerides kohtasime nii mõndagi põnevat:
Kõik see pani meid nukralt ohkama: miks ei võinukski meie hotell paikneda siin, Murcias, kesk kihavat elu, selmet veeta olümpiaadipäevad väljasurnud, olgugi kenas rannikulinnakeses. Igatahes, parem hilja kui mitte kunagi: Karinil ja Timol oli kindel plaan veidi ðopata, mistõttu asusimegi visiteerima kohalikke kaubandusettevõtteid. Avalöögina soetasime kaasa hispaania maiustusi (näiteks magusaid pähklipätsikuid) ühesttoredast ökopoest. Seejärel suundusime melomaanist Karini eestvõttel muusikapoe otsinguile, selle viimaks ühest kaubamajast leidnud ja tubli pooltunni pakutavaga tutvunud, tiris ta sealt kaasa tubli virna siinse kandi iseloomulikke helindeid. Järgnevalt tegime aega parajaks ühe kohaliku muuseumi välikohvikus, kus üritasin oma pirnisüdant poetada õhusoojendusseadme avasse, mida pidasin prügikastiks (õnneks jõudis ettekandja mind takistama, võimaldades hilistel külastajatel tulevikuski mahedat tehisbriisi nautida), ostsime jäätised täiesti umbkeelselt näitsikult ja naasimegi kohtumispaika. Paarkümmend minutit pärast ettenähtud aega (sellised viivitused kuuluvad kohaliku elulaadi juurde) võtsime suuna maakonna keskarhiivi hoonele, kus pidi toimuma EUSO lõputseremoonia ja medalite jagamine. Selleks tuli paar peatusevahet läbida ka ultramoodsa trammiga, mille piletid professor meile lahkesti välja tegi. Nii jõudsimegi kenasti ja aegsasti lahmakasse arhiivihoonesse, varudes istekohad ka õpilastele, kes saabusid bussidega Los Alcazaresist veidi hiljem.
Täpselt paraja suurusega aktusesaali kaunistasid osalejamaade suhteliselt omapärastes värvitoonides lipud (nii oli Eesti trikoloori puhul pruugitud kurjakuulutavalt potisinist tooni). Veelgi suurem ohumärk oli aga lava keskele paigutatud pikk seitsme tooliga varustatud laud, mille taha peagi kogunesid kuus väärikat asjameest ja üks -naine. Igaühel neist oligi saalisviibijaile edastada oma tähtis, ainukordne ja pühalik õnnistussõnum, mis, tõsi, taaskord koosnes peamiselt triviaalsetest targutustest (a la: te kõik olete võitjad, teie kätees on Euroopa tulevik, jne). Aga meil polnud pääsu – enne põnevama osa juurde asumist tuli see tüütu kõnedevoor siiski lõpuni kuulata. Aga siis alustatigi medaliomanike teadustamist ja ettekutsumist! Pronksiomanikud kuulutati välja tähestiku järjekorras ja neid oli kokku 22. Kui järg pidi jõudma Eestini, oli meie II võistkond ärevalt stardivalmis, samas siiski vargsi lootes, et ehk neid veel välja ei kuulutata. Kuid siiski tuli Eva-Lottal, Sanderil ja Kerdil minna vastu võtma pronksiseid aurahasid – hiljem selgus, et see tähendab üldpingereas 21. kohta. Sealjuures tuleb mainida, et hõbedast jäi II tiimi lahutama eeskätt esimese eksperimendi tagasihoidlik sooritus – teises voorus pakuti Eesti esitiimile igati võrdväärset konkurentsi. Eva-Lotta, Sander ja Kert olid pronksise tulemuse üle üpris õnnetud ja nende tusatuju jätkus kogu ülejäänud õhtu. Eelnevatel EUSOdel oleks sellise punktisummaga üpris kindlalt hõbedale tuldud, aga tänavune üldtase oli lihtsalt sedavõrd kõrge, et hõbemedalile tulekuks ei oleks tohtinud endale lubada vähimaidki nõrkushetki.
Järgnevalt jagati kätte hõbemedalid, mis toimus juba pööratud pingerea alusel. Selline süsteem kruvis järjest pinget meie esivõistkonna liikmete seas – põnevus kerkis haripunkti, kui välja kuulutati parim hõbedatiim. Ning see polnudki Eesti! Järgnevalt meie pingireast kostunud rõõmuröögatus oli kahtlemata õhtu jõulisim. Esimese kullavõitjatena ehk kokkuvõttes 5. koha pälvinutena kutsutigi seejärel välja Estonia I ehk Uku-Laur, Kadi Liis ja Erik – nii õnnelikke medalivõitjaid andis sel õhtul samuti tikutulega otsida. See oli vahva emotsioon ka meie, mentorite jaoks. Kullavõitjate sekka kuulusid veel 2 Saksamaa võistkonda, Ungari ja absoluutvõitjana Tðehhi esindustiim, kellele kuulub järgmise aasta vältel ka võitjakarikas.
Järgnevalt kamandati meid kiiresti bussidesse ja sõidutati kohalikku teatri- ja tantsukooli, kus flamenko eriala II aasta õpilased esitasid särtsakalt steppiva ja kirglik-kuuma tantsuprogrammi. Olgugi et sünkroonsuses ja elementide tehnilises soorituses võis kriitiline pilk hoomata vajakajäämisi, heastasid selle esinejate püüdlikkus ja ehe tantsurõõm. Maruline lõpu-aplaus oli igati teenitud. Hoonest lahkudes võttis meid katedraaliväljakul vastu järjekordne põnev usutseremoonia – tõrvikute ja sauadega varustatud süsimustades torbikmütsides tegelased saatsid uhket protsessiooni, kus publikumi eest kanti läbi neitsi Maarja ja ristilöödud Jeesuse uhkesti kaunistatud puukujud. Kahjuks pean tunnistama, et enamus EUSOlasi jälgis seda kui lihtsalt omapärast etendust, kuigivõrd hoomamata tseremoonia vaimulikku tähendust. Elamuse võrra rikkamana suundusime seejärel bussidesse.
Õhtule pandi stiilne punkt EUSO lõpu-õhtusöögiga Aquario restorani- ja peokompleksis, kus oli toimunud ka ava-õhtusöök. Sedapuhku suunati kõik tiimid suurte ümarlaudade taha, millele hakkasid järk-järgult lisanduma erisugused hõrgud suupisted. Pakuti ka veini, siidrit ja ðampust – kahte viimast said soovi korral mekkida ka õpilased. Mina olin paraku langenud nohu küüsi (arvatavasti eelmisel õhtul õhukeses dþempris ette võetud pika jalutuskäigu süül), mistõttu ei suutnud seda mõnusat üritust täiel rinnal nautida. Kesköö paiku hakkas hoog maha käima ka ülejäänud eestlastel — saali eesosas vallandunud tantsupeost meie omad osa võtma ei kippunud. Siin oli ilmselt kaalukaks teguriks ka teadmine, et hommikul kell viis pidime juba startima Alicante lennujaama suunas. Poole kahe paiku pääsesime viimaks bussile ja pool kolm ka sängi kiiruinakut sooritama. Viimasel päeval ootab meid ees pikk ja väsitav kojureis läbi Alicante ja Londoni.
|
