Üldiselt ei olnud ülesanne lahendatud kuigi hästi. 1 punkti või vähem (9st) kogus 126 õpilast, neist 80 sai skooriks 0. Küllaltki paljud ei olnud isegi üritama hakanud, kuigi tegelikult oli ülesandele eelnevas tekstis toodud kogu vajalik info selle lahendamiseks.
Järgnevalt levinumad tüüpvead
Küsimuste 1. ja 2. puhul pakuti sageli ekslikult, et tegu on retsessiivse alleeliga X kromosoomis - selle eest otsustasin punkte mitte anda. Põhjendusi toodi siin igasuguseid, alates sellest, et esimene haigestunu sugupuus on naine, kuni selleni, et haigestunud naisi on rohkem (3 haiget naist vs 2 haiget meest!). Miskipärast vastati päris mitmel korral, et kuna naisel on kaks X kromosoomi, siis on tal suurem (!) tõenäosus saada X-liitelisi retsessiivseid haigusi. Õige vastus oli tegelikult, et haigust põhjustab lihtsalt retsessiivne alleel (mitte X-kromosoomis!). Põhjenduseks sobis väga hästi see, kui skeemist toodi välja, et kahel juhul said terved paarid haigust põdevaid lapsi. X-liitelise haiguse välistas asjaolu, et kaks niimoodi sündinud last olid naissoost, seega oleksid nad pidanud saama vigase X-kromosoomi isalt, kes oli aga mõlemal juhul terve. Põhjenduse eest jagasin punkte üpris heldelt: osalised punktid said isegi need, kes olid retsessiivse alleeli valiku põhjenduseks pakkunud seda, et sugupuus on haigeid inimesi selgelt palju vähem kui haigeid, või siis leidnud, et haigus ei avaldu igas põlvkonnas. Oli ka omajagu õpilasi, kes ei taibanud vist ülesande ideed ja leidsid, et seda ülesannet ei saa lahendada, kuna «genotüübid pole antud».
Edasised arvutusülesanded (3...6) olid lahendatud enam-vähem rahuldavalt. Põhiline, mis silma jäi ja mille tõttu väga paljud inimesed pea pooltest arvutuste punktidest ilma jäid, oli asjaolu, et ei olnud lisatud mingit arvutuskäiku! Kui vastus oli õige, aga arvutusi polnud, siis võtsin pooled punktid maha. Üksik arv ilma infota, kuidas see saadud on, ei tähenda kuigi palju. Ilmselt tuleks edaspidi olümpiaaditöösse rasvaselt lisada, et ARVUTUSKÄIK TULEB KA KIRJA PANNA. Koolis ju õpetatakse, kuidas ülesandeid etapikaupa teha, mitte lihtsalt nii, et vastus kirja ja korras. Äkki on asi selles, et kuigi seda tehakse füüsikas või matemaatikas, ei suudeta vastavat printsiipi üle kanda bioloogiasse?
Mis oli huvitav: leidus päris mitu õpilast, kes olid esimesele küsimusele täiesti valesti vastanud, aga teise poole (sisuliselt sama asja kohta) suhteliselt õigesti lahendanud (või ka vastupidi).
Terve ülesande eest said maksimumpunktid 3 õpilast.
